Michael Bay võlgneb mulle 2,5 tundi

Möödunud nädalal kinno jõudnud Transformerite filmi teine osa on aasta oodatumate märulite seas. Ühtlasi ka esimese poolaasta suurim pettumus.

Michael Bay, kes on tuntud suurejoonelise käekirjaga märulite lavastaja, tõstis autodest intelligentseteks robotiteks moonduvate peategelastega filmi esimese osaga lati kõrgele.

Kirjutasin kaks suve tagasi, et sarja esimene jagu on sisult universaalne konstruktorilugu elamusejanulisele meesperele. Teismelist paelub toores jõud, ilus tütarlaps ja tuttav lugu enesetõestamisest ja karmist maailmast. Ent ilma ei jää ka vanemad, saab törtsu nalja, mis alati ei olegi allapoole vööd.

Meeletu populaarsus ning menu väljaspool Jaapanit sundis lavastajat veelgi kõrgemale hüppama. Sel korral ajab mees lati maha.

Uus linateos on küll eelmisest ja seninähtust võimsam, lärmakam ja efektsem. Ent vahu kloppimise tõttu on tähelepanuta jäänud sisu. Muidugi ei oota selliselt filmilt maailma või maailmavaadet kangutavat sisu, kuid traagelniidid ja segadus nii tegevuses kui ka ekraanipildis panevad pidevalt kinotoolis nihelema.

Teismeline ja ülikooli astuv Sam Witwicky (Shia LaBeouf) tahaks pöörata elus uue lehekülje, aga paraku osutub normaalne tudengielu võimatuks. Probleeme ei tekita mitte Sami seksikas pruut Mikaela (Megan Fox), vaid robotid, kellel on vaja jälle Sami abi, et asuda võitlusesse oma suurima vihavaenlase, decepticonide vastu. Lihtsakoeline (nagu ka esimene jagu), ent lõpptulemus on igav - segased ja kümnete kaupa ekraanile sadavate robotite võitlused, Megan Foxi ülistatud, ent kohmakas näitlemine ja allapoole vööd huumor on vaid mõni märksõna, miks rahulolematu olla.

Head on ka. Üha võimsamaks muutuv, suures osas muidugi arvutite abiga, visuaal lummab küll.