Saatus ja sund töölise pilgu läbi

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi ühislavastus "Onu Tomi onnike" baseerub Beecher Stowe'i kuulsal romaanil, mida loetakse üheks enim maailma muutnud kunstiteoseks. 1852. aastal ilmunud romaan räägib orjuse jõledustest ning tänu meeletule populaarsusele kujundas see Ameerika Ühendriikide avalikku arvamust, mis aitas kaasa orjuse kaotamisele.

Ojasoo sõnul teeb lavastus romaaniga võrreldes kaks olulist reservatsiooni. Esiteks on võetud ette mitte kogu teose lavaletoomine, vaid ainult ühe konkreetse ja kontseptuaalse tegevusliini käsitlemine. See puudutab neegerorja Onu Tomi traagilist saatust: mahamüümist, perekonnast lahutamist, jõhkrat kohtlemist, sunnitööd ja üürikeseks jäävaid helgeid hetki. "Teine reservatsioon puudutab romaani ühiskondlikku mõju. Nimelt tundub, et piir orjuse ja konventsionaalse palgatöö vahel ei olegi nii selge," rääkis Ojasoo.

Lavastamiseks on valitud raamatust lõigud, mis teema avamiseks kõige paremini sobivad. "Tekstiliselt on raamatule suhteliselt vähe juurde lisatud, üksikud sõnad. Olulisem on hoopis see, millised sõnad on välja jäetud. Meie keskendume tööandja ja -võtja vahelistele suhetele ja sellele, kuidas need rollid ühte või teist poolt muudavad," tutvustas Ojasoo.

Vaatamata süngele temaatikale, ei pea lavastaja etendust läbinisti tõsiseks. "Emotsioonide skaala on lai, seda võib küll lubada. Vahepeal on väga naljakas ka, aga kuna tegu on siiski tragöödiaga, siis omandab naer kibeda kõrvalmaitse," rääkis ta.

Vajalikku konteksti aitavad luua iga vaataja ajaloo- ja majandusteadmised, värskendavat lisa annab ka kavaleht, mis on oluliselt paksem kui ühel kavalehel tavaliselt kombeks.