Üheksa kõige hirmsamat sõna

USA ekspresident Ronald Reagan nimetas inglise keele üheksaks kõige hirmutavamaks sõnaks 1980. aastatel fraasi "I'm from the government and I'm here to help".

Täna küsitakse Eestis palju, miks riik (omavalitsus) midagi ei tee või kuidas ta aidata saab. Kas aga üldse peaks?

Sel nädalal tulid uudised Tallinna ja Tartu linnavalitsuse aitamisest.

Tallinn aitas üht ehitusfirmat, paludes tal ehitada järjekordsed munitsipaalkorterid ja lubas vastu neid rentida ehitusbuumi aegse hinnaga. Kaks korda võib arvata, kes siin tõeline kasusaaja on. Tartu aitas kohalikke raskustesse sattunud restoranipidajaid, alandades neil üürisummat. Õigustatult on pahased efektiivselt linna pinnal töötavad restoranid, kelle meelest solgib linn turgu.

Peaminister Andrus Ansipi valitsuselt on nõutud küll uusi töökohti, küll toetusi, küll maksuvõlgade ajatamisi. Ma siiralt loodan, et riik ei hakka pealinna eeskujul end juukseidpidi mudast tõmbama ja maksumaksja raha eest siseturule mõeldud sotsiaaltöökohti looma.

Või raskustesse sattunud ettevõtetele rahakraani avama. Või maksuvõlgadesse leebelt suhtuma. Ses osas olen igati päri maksuameti juhi Enriko Aavaga, kes nädal tagasi Äripäevas kirjutas, miks seda teha ei tohi - mängureeglid peavad olema kõigile samad.

Sestap ärgitagu riik ja omavalitsus ettevõtlust sellega, mis nende kohus, ehk bürokraatia vähendamisega, loogilise ja atraktiivse maksukeskkonna loomisega, ärikliimaga, mis suunaks investeeringuid kinnisvarast tunduvalt suuremat lisaväärtust toovatesse majandusharudesse.

Ka rasketel aegadel pole põhjust unustada, mis need üheksa kõige hirmutavamat sõna on.