Liha Gruusia moodi

Heidi Vihma 02. oktoober 2009, 00:00

Pirosmanisid on kaks - üks Nõmme mäe all, teine Tallinna väravas, maa ja linna piiril Tartu maanteel. Selline teeäärne, osalt maa-, osalt linnarestoran sobib sügishooaja alguseks väga hästi. Päike jagas viimast väge just niipalju, et Pirosmani teeääre-elust viimast võtta ja õuelauas istuda. Ometi sügise vastu ei saa - köögist lauda jõudes oli toit juba jahtunud.

Pirosmani terrass on vaid kümmekond meetrit Tallinna-Tartu maanteest ja tõenäoselt üks Tallinna mürarikkamaid kohti, ometi jaksas tundmatu võsalinnuke automürinast üle laulda. Linnulaul, roigasaed, plangule maalitud lilled ja aiatagune pajuvõsa on väärt, et sügis just Pirosmanis vastu võtta.

Lisaks lilledele ja lindudele kaunistas meie õuesöömaaega ka üks vana regi kasehalukoormaga. Talvepuud on Tallinnas küll kuum teema, aga see kena vanaaegne asjake polnud küll vist valimisporpagandas osaline.

Gruusia söögist meenuvad mulle esimesena ammuse grusiinlannast sõbra Lia hiidpelmeenid, nii ei saanud ka siin jätta lambaliha-mantõsid proovimata. Need olid omataoliste hulgas ühed tagasihoidlikuimad - kuiv kotlet erakordselt paksu pelmeenitaigna sees, kastmeks maitsestamata hapukoor. Oh, Lia, hea et sa ei tea, kuidas meil siin Eestis teie mantõsid tehakse!

Gruusia au päästsid vähemalt osaliselt baklaþaanirullid pähklitäidisega ja lambasupp, mis ettekandja sõnutsi oli ehtsa gruusia retsepti järgi valmistatud. Baklaþaanirullid on peaaegu alati head, kui täidis vähegi värske on. Pirosmani omad olid küll natuke liiga külmad, ikkagi külmikus oma järge oodanud, aga mahlakad ja ilusad. Supi päästis lopsakas lambaliha, kohta polnud aga porgandile, sibulale ega muule, mida muidu harjunud lambasupis nägema. Lihtsalt liha ja kartul, aga hea.

Ðaðlõkiga tegime ilmselgelt vale valiku. Arvasime, et ikkagi Gruusia, mägede pojad ju teavad, kuidas lambaliha vardasse ajada. Valisime aga ilmselgelt valesti ja seekord jäi lihahimu rahuldamata - ilmselt sellepärast, et lamba vardaroog, mis oli teistest selletaolistest palju kallim, oli õrna talleribi sööjaid oodates vanaks tallanahaks muutunud. Närisime kondid puhtaks, aga mõnu ei muud kui lambalõhn sõrmedel.

Kiikasin näljaselt naabrite taldrikutesse: sealiha tundus olevat märksa mahlakam, kotletid kenakesed ja eriti võimsad olid friikartulihunnikud. Ikka ja jälle see ahnus ja rumalus, tean ju küll, et tagasihoidlikus söögikohas ei ole mõttekas tellida kõige kallimat rooga, seda pole kokad harjunud tegema. Sealiha on enamasti alati ikkagi kindlam valik kui lammas või veis, aga seekord lasksin end lambamaa imidþil haneks tõmmata.

Ettekandjat saab küll ainult kiita, aitas valida soodsa hinnaga veini ja kiitis sööke. Toidud toodi lauda kiirelt, polnud baklaþaanidega veel poole pealgi, kui juba tuli ðaðlõkk.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:04
Otsi:

Ava täpsem otsing