Kuidas Atonen näkku sülitas?

Eelmisel nädalal sai avalikuks, et Swedbank on käinud teise pensionisamba klientide rahaga ümber hoolimatult. 2008. aasta teises pooles otsustati panustada riskantsetesse kohalikesse võlakirjadesse, millest mitmed on praegu investeeringuna nulli hinnatud.

Reformierakonna juhatuse liige Meelis Atonen ütles ETVs, et Swedbanki klientide jaoks on säästud korvamatult läinud. Probleem on tema sõnul see, et inimesed ei vali jalgadega. Atoneni ütlus sarnanes näkku sülitamisega. Seesama Atonen aheldas riigikogus seadusi luues pensionifondide klientide käed-jalad ja jäi siis kõrvalt piiluma, kuidas suur Rootsi onu kliendid näoli mutta lükkab. Ja nüüd kilkab tagantjärele, et ise olite rumalad, et Rootsi onu eest ära ei jooksnud.

Äripäev on kolme aasta jooksul korduvalt teinud ettepanekuid kohustusliku pensionisüsteemi muutmiseks. Probleem, millele oleme koos finantsinspektsiooniga tähelepanu juhtinud, on olnud fondide liiga kõrged teenustasud. Tasusid on olnud ka liiga palju ehk fondi vahetamine oli kliendile kulukas. Samuti on meid häirinud see, et fondi saab vahetada kord aastas. Riik on kliendid aastaks vangistanud ühe fondi külge - pole kuidagi võimalik hääletada jalgadega, nagu soovitab Atonen.

20. veebruaril 2007 ilmus Äripäevas artikkel, kus finantsinspektsioon juhtis tähelepanu teise samba probleemidele ja Äripäeva ajakirjanik küsis poliitikuilt, miks nad ei muuda süsteemi pensionikogujaile kasulikumaks. Tollane riigikogu reformierakondlasest rahanduskomisjoni juht Atonen süüdistas inspektsiooni PR-kampaania korraldamises. "Ka fondivalitsejad soovivad oma töö pealt teenida ning seetõttu pole vaja praegust süsteemi muuta," oli Atoneni tsitaat kolm aastat tagasi.

Temaga sama meelt oli sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige Eiki Nestor, kes samuti ei pidanud vajalikuks reeglistikku muuta. Nüüd ütleb Nestor, et ega pensionifondide sagedasema vahetamise võimaldamine aidanuks Swedbanki kliente.

Olen kindel, et paljud inimesed poleks julgenud oma sääste paigutada sellistesse firmadesse, kuhu pani Swedbank pensionifondide raha eelmise aasta lõpus.

Olen veendunud, et sagedasem fondide vahetamine aidanuks Swedbanki pensionifondide kliente, kes on osa rahast kaotanud. Nad saanuks tõesti hääletada jalgadega kohe pärast seda, kui pankurid riskantse otsuse tegid, mitte aasta hiljem, kui päästa pole enam midagi. Ja kui nad siis oleks jäänud Swedbanki kliendiks edasi, poleks neil praegu põhjust panka süüdistada.

Pensionifondide reeglistik soosib suuri kaotusi, sest fondidel pole hirmu, et kliendid nende otsuste tõttu kiirelt fondist lahkuvad. Fondijuhi otsustele saab anda hinnangu alles aasta-poolteist hiljem. Siis on lootusetult hilja ja fondijuht saab käsi laiutades öelda: "Ups, raha küll kadus, aga investeerimine ongi riskiga seotud."

Swedbanki juhtum on taas käivitanud diskussiooni reeglite muutmisest. On tähelepanuväärne, kuidas on reageerinud fondivalitsejad - nad soovitavad muutustega mitte kiirustada ja teha põhjalik analüüs.

Enam pole vaja midagi pikalt analüüsida. Poliitikuil tuleb reegleid muuta. Kui valitsus sai maksed pensionifondi külmutada paari kuu pikkuse analüüsi tulemusena, saab ta muuta ka fondide vahetamise võimaluse sagedasemaks veel sel aastal. Vaja on vaid poliitilist tahet.

Sajad tuhanded inimesed on kaotanud oma sääste. Ja põhjus pole finantsinspektsioonis, nagu üritab näidata justiitsminister Rein Lang, vaid süüdi on Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, IRL, Keskerakond ja Rahvaliit, kes on kolm aastat eiranud vanaduspõlveks sääste koguvate inimeste huve.