Vähem on rohkem

Sel kolmapäeval sattusin vaatama toredat teatri-, muusika- ja tantsuetendust "Estonia meets Africa ehk vaade eemalt", mille loojateks viis noort inimest - kaks neist musitseerimas, kolm tantsimas ja Maarjamaa ning kaunite Aafrika mandril asuvate riikide elu üle mõtisklemas.

See on etendus, mis viib kokku Eesti inimese mõnetise jäisuse ja Aafrika kuuma päikese. Eesti inimese rahulikkuse, ignorantsuse, tagasihoidlikkuse, kalkuse ja Aafrika mandri kuritegevusest tingitud tabade taga elamise. Gruusia religioosse elu ja Eesti inimese vähese uskumise. Põhjamaiselt kõlava flöödimuusika ja kuumalt põriseva trummi.

Seda tükki nautides hakkasin paratamatult tõmbama paralleele ja otsima pompoossete suurteoste ja sääraste, suhteliselt väheste vahenditega tehtud lihtsate ja väga vajalike etenduste plusse ja miinuseid. Suhteliselt võrdsed mõlemad. Ometi tundub mulle, et meid on liiga ära hellitatud suurte massiivsete dekoratsioonide, peente kostüümide ja ohtrate lavajõududega. Ka asju kiputakse meile väga tihti ütlema pigem keerutades ja läbi lillede kui otse.

Kõigel sellel suursugususel on küll omad plussid, kuid seda väga lihtsat ja siirast etteastet vaadates sain aru, kui väga puudust tunnevad lavalauad lihtsast otsekohesusest, ehedatest ülestunnistustest ja mõtisklustest.

Õnneks toob Tallinna Linnateatris esietenduv "Ma armastasin sakslast" lavalaudadele ka lihtsuse ühes tõsisema sisuga. Vähem on mõnikord ikka hulga rohkem.