Mõnusalt isuäratav restoraniaasta

Meie restoranid on paari viimase aasta jooksul muutunud ühtaegu nii rahvusvahelisemaks kui ka kodusemaks - tippkokad võtavad osa järjest prestiisžematest võistlustest, naabermaadega vahetatakse nii kokkasid kui ka menüüsid, aga samal ajal aetakse Eesti asja ja ehitatakse uut Eesti kööki.

Kulinaariamaailma tippsündmused kohalikku sööjat ei toida või kui, siis ainult väheseid, aga mööda minna ei saa faktist, et 2009. aastal märkis Eesti end rahvusvahelisele kulinaariakaardile: jaanuaris toimunud Bocuse d'Ori üleilmsel kokavõistlusel tuli Eestit esindanud Egoisti peakokk Vladislav Djatšuk 24 finalisti hulgas viieteistkümnendaks. Pisut toitvam oli Talsinki restoraniprojekt: veebruaris-märtsis pakkusid Tallinna restoranides nädala jooksul oma erimenüüsid kümme Helsingi parimate hulka kuuluvat restorani.

Edenes ka Eesti asja ajamine, restoranilauale lubati isegi Eesti rahvuskala räim: november nimetati ümber räimekuuks ja mitmes restoranis oli räimeroogade erimenüü. Vähe sellest, saime juurde uue restorani MEKK, mis tähthaaval lahtivõetuna on Moodne Eesti KöögiKunst.

Nagu mujal Euroopas, on ka meil alanud kohaliku tooraine renessanss: punapeet on in, turg on popim kui pood, kartuleid ja õunu nimetatakse (sordi)nime järgi ja restoranimenüüdest saab lugeda, kus need kitsed heina sõid, kelle piimast tehtud juust meie salatit täiendab.

2009. aastal loeti raha hoolikamalt, lauast ehk sööja poolelt vaadatuna tegi see pigem head kui halba. Kõigepealt ilmusid eliitrestroanide akendele odavad lõunamenüüd, seejärel kukkusid ka muud hinnad natuke (aga ainult natuke ja mitte igal pool). Muidugi pole kõrged hinnad ja kehvad kokad kuhugi kadunud, aga tundub, et vähemaks on jäänud selliseid söögikohti, kus päeva ainukeselt kliendilt - kui seda üldse on - kogu kiireks rikastumiseks vajalik raha korraga kätte tahetakse saada.

Mitte ainult uhke Bonaparte ei tulnud odavama bistrooga rahva sekka, suhteliselt soodsate hindadega heal tasemel restoranitoitu leidsin sel aastal ka Nopist, Delta Plaza bistroost, tuttuuest Moonist, Platzist, tublist Tartu üllatajast Mokast, kui nimetada vaid esimesena meeldetulnuid.

Ikka ja jälle helistavad sõbrad ning tuttavad ja küsivad, kuhu ma soovitan sööma minna. Jah, muidugi on olemas Gloria ja Egoist, Ö ja Bocca, Tchaikovsky ja Vertigo, vana hea Kadriorg, aga nii rikkaid gurmaane on mu sõprade hulgas vähe, kellele südamerahuga neid tippkohti soovitada söandan. Sellel aastal olen saatnud sõbrad Ribesse ja nad on väga rahule jäänud.

Linnades on igasuguseid söögikohti, häid ja halbu, aga maal on valida enamasti vaid nälja ja friikartulite vahel. Ometi usun oma jäärapäises optimismis, et kusagil Eestis on olemas väikesed mõnusad maakõrtsid, ainult ma ei ole neid leidnud. Jätkan otsinguid. Sellel aastal leidsin kaks, mõlemad Tartumaalt: Savikoja kõrtsi Kirepist ja Tammuri talurestorani Otepää lähistelt.

Olgu põhjuseks tööpuudus või miski muu, aga mulle tundub, et sel aastal hakkasid kelnerid ja ettekandjad ka üle saama aastakümneid Eesti teenindajad vaevanud alaväärsuskompleksist. Rohkem kui kunagi varem olen kokku puutunud asjatundlike, rääkivate, mõtlevate, lõbusate, mõnikord isegi vaimukate teenindajatega. Nii et kokkuvõttes on masuaegne restoranielu apetiitsem kui iial varem.