Inimene elu keskmesse

Philippe Jourdan 22. detsember 2009, 00:00

Võime olla päris kindlad, et 2008, 2009 ja 2010 aastad jäävad ühiskonna ajalukku kui kriisi ja ebakindluse aastad. Tahaksime, et see periood oleks juba möödas ja tema probleemid lahendatud. Mõned finantsturud või poliitikud peegeldavad juba seda lootust, aga suure tõenäosusega seisab ees veel päris pikk ja raske aeg.

Suvel ilmus paavst Benedictus XVI ringkiri, mis käsitleb maailma ühiskondlikku ja majanduslikku korda puudutavaid küsimusi. Praeguse kriisi teema ei jää puutumata. Möödunud aastal kavandatud teksti väljaandminegi lükkus kriisi tõttu aasta võrra edasi.

Miks peaks kirik sõna võtma teemadel, mis ei puuduta religiooni või igavest elu, vaid maapealse elu korraldust? Sest kunagi varem ei ole olnud nii tugev mulje, et maailma majandus ja ühiskondlik kord vajab palju enamat, kui uusi seadusi, kontrolli ja meetmeid. Ta vajab uut vastutustundlikkust, uut suhtumist enda ja teiste töösse. Paavst tõestab, kuidas on võimalik panna inimene majandusliku ja ühiskondliku korra keskmesse. Globaliseerumine ise ei ole pime ja pidurdamatu sotsiaal-majanduslik protsess, vaid inimeste tegevuse tagajärg, mida inimene ise saab kujundada ja suunata vastavalt vajadustele.

Meenub lugu, mida kunagi lugesin. Euroopas, suurte katedraalide ehitamise ajal, raius kolm töölist kive. Neil olid samad oskused ja ülesanded. Esimese käest küsitakse: "Mida sa teed?" Ta vastab: "Raiun kive." Teine vastab samale küsimusele: "Teenin oma pereleiba." Kolmas vastab aga: "Mina, ma ehitan katedraali." Üks ja sama tööülesanne, kolm väga erinevat suhtumist.

Kas kristlase jaoks on kasumi otsimine halb tegu? Kindlasti ei ole. See on isegi osa tema tööülesannetest. Kas pühendumine oma tööle takistab vooruslikku elu? Kindlasti mitte. Aga inimene peab rohkem teadvustama, et ta ei ole loodud ainult, et täida tööülesandeid või teenida oma palka, vaid ta ehitab ühiskonda, nagu kunagi ehitati katedraale.

Ei piisa sellest, et me vaatame töö eetilisi ülesandeid kui rasket, aga vajalikku isiklikku askeesi. Eetiline elu ja vastutus ühishüve suhtes on vajalikud, sest nad teevad inimese suuremaks, annavad sügavamat ja globaalsemat arusaamist maailmas toimuvatest protsessidest, ja lõpuks osutuvad kõige efektiivsemaks töö korralduse viisiks. Sipelgas töötab teadmatult oma liigi huvides. Teatud instinkt või ettemääratus paneb teda tegutsema kõikide heaks.

Aga inimene ei ole sipelgas. Tema saab inimese viisil, teadlikult ja vabalt töötada kõikide huvides. Ja mida rohkem kasvab teadvustamine tema ühiskondlikust rollist ja vastutusest, seda inimlikumaks inimene ise muutub. Ja tema puhul on eriline see, et ühiskondlik vastutus ei vähenda inimese kui isiku tähtsust, sest inimeste ühiskond on ja peab olema üha rohkem inimesekeskne. Ta ei otsi peamiselt oma liigi püsimist või levitamist, nagu näiteks loomade "ühiskonnad", vaid inimese väärtustamist. Seetõttu üleskutse ühiskondlikule vastutusele ei ole lihtsalt enesesalgamine või pelgalt moraali õppetund. Ta viib meid kõrgemasse teadvusse meie inimloomusest ja annab meile võimaluse efektiivsemalt korraldada oma tööd ja tegevust.

Loeme juba päevi aasta lõpuni, tunneme kaasa nendele, kelle elu on raskemaks muutnud, püüame abistada ja lohutada. Aga peaksime ka mõtlema, kuidas toimida, et tulevik ei oleks pelgalt mineviku kordumine, vaid annaks reaalset lootust igale inimesele, nii vaestel kui ka rikastel mandritel, riikides või peredes.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:21
Otsi:

Ava täpsem otsing