Investeerimishoius on riskivaba… vaid pangale

Pärast seda, kui euro kasutuselevõtmine Eestis on muutunud üha tõenäolisemaks, on hakanud kiiresti kukkuma ka kroonihoiuste intressid, mistõttu säästude paigutamine tähtajalistele hoiustele muutub üha vähematraktiivseks.

Hoiustelt lisaintresside saamise võimalusena pakuvad pangad investeerimishoiuseid, mis võivad pakkuda soodsatel tingimustel tavahoiustest tunduvalt kõrgema intressimäära.

Kuna ka investeerimishoius on sajaprotsendiliselt tagatud, siis nimetavad pangad investeerimishoiuseid riskivabaks investeeringuks. Lisaboonusena on teenitav intress, õigemini investeerimistulu, tulumaksuvaba. Tõsi, maksuvabastus ei pruugi kehtida tulevikus.

Tõsi ta on, investeerimisfondi võib nimetada üsna kindlaks ja turvaliseks investeeringuks. Aga minu arvates tuleks kindlasti võtta arvesse, et investeerimishoius on riskivaba küll pangale, aga hoiustajale-investorile siiski alati see nii ei ole.

Milles on siis asi? Kõigepealt peaksid investorid pöörama tähelepanu asjaolule, et tavaliselt pakutakse ühte investeerimishoiust erinevate tingimustega. Näiteks Sampo Panga investeerimishoiusel Kärme Känguru on kokku üheksa erinevat varianti kolme valuuta ning kolme erineva riskitasuga.

Tavaliselt on investoril võimalus valida kas riskitasuta ja riskitasuga investeerimishoiuste vahel. Riskitasuta investeerimishoiustesse investeerimisel lisakulusid ei ole, aga selle hoiuse potentsiaalne lisaintress võib olla mitu korda väiksem kui riskitasuga investeerimishoiuse potentsiaalne lisaintress.

Investorid peaksid ka alati tähelepanu pöörama sellisele asjale nagu osalusmäär. Tegemist on protsendiga, mis näitab, kui suurest osast alusvaras hinnatõusust hoiustaja osa saab. Juhul, kui osalusmäär on 100 protsenti, alusvara hinnatõus 15 protsenti, siis hoiuse intress on samuti 15 protsenti. Kui aga hoiusemäär on näiteks 90 protsenti, siis ei tuleks lisaintressiks mitte 15, vaid 13,5 protsenti.

Näiteks Swedbanki Investeerimishoiuste USA 1 riskipreemiata variantide puhul on osalusmäär eurohoiusel vahemikus 40-50, kroonihoiuse puhul 50-70 protsenti (osalusmäära täpne suurus määratakse ära pärast hoiuste edukat märkimist).

Tõsi, osalusmäär võib olla ka üle 100 protsendi, sellisel juhul võib hoiustaja teenida suuremat tulu, kui ta oleks saanud otseselt ise alusvarasse investeerides.

Miks ma väidan, et investeerimishoius on riskivaba pangale, aga ei pruugi olla investorile? Sellele küsimusele vastuse andmiseks tuleks vaadata, mis hoiusele paigutatud rahast saaks.

Kõigepealt investeerimishoiusest asja saamiseks peab pank saama kokku üsna suure summa, mis on suurusjärgus miljon eurot. Suurema osa sellest summast paigutab pank hoiustele, väiksema osa alusvara optsioonidesse, futuuridesse või muudesse tuletisväärtpaberitesse. Juhul, kui alusvara (olgu tegemist kas börsil kaubeldava fondiosaku, valuutapaari- või paaridega) ning muu hinnaliikumine liigub soovitud suunas, on võitjad nii hoiustaja kui ka pank. Lisaks selle maandab pank riskid, mis tähendab, et tema peaks oma raha tagasi saama ka juhul, kui alusvara hinnaliikumine toimub ebasoovitavas suunas.

Hoiustajale-investorile ei ole investeerimishoius täiesti riskivaba kahel põhjusel. Esiteks, riskitasu, mis on enamal juhtudel 10 protsenti, mida hoiustaja tagasi ei saa.

Aga riskitasuta hoiuste puhul, juhul kui hoius lisaintressi ei teeni, tähendab see investori jaoks seda, et investeeritud raha väärtus ajas kahaneb. Reeglina on investeerimishoiuse periood küllaltki pikk, üle kolme aasta. Vaatasin, et seni on investorid lisaintressi saanud veidi üle pooltel juhtudel. Alates 2004. aastast on suurem osa ajast olnud tõusev turg, siis lisaintressi šanss on ilmselt 50%.

Pangale kolmeks aastaks intressita raha anda ei pruugi olla väga hea mõte. Sama hästi võiks teha pankadele ettepaneku, et nad annaksid laenu ning laenuvõtja maksaks intressi ainult juhul, kui majanduskasv on üle kahe protsendi. Kui SKP kasv on väiksem, maksaks laenuvõtja ainult laenu põhiosa.

Ma ei usu, et pangad sellega nõus oleks.

Tasuta lõunaid ei ole olemas.