Riiklikud stiimulid on ajutised

Uute tööstusharude arendamine nõuab sageli tõuget valitsuselt. See tõuge võib olla subsiidiumide, laenude, infrastruktuuri jm sorti toetuse kujul. Uurige mis tahes uue eduka tööstusharu tausta kus iganes ja te leiate sealt tõenäoliselt riikliku toetuse.

Tööstuspoliitika probleem ei seisne selles, kas seda peaks praktiseerima, vaid selles, kuidas seda teha. Siinkohal tuleks silmas pidada kolme tähtsat põhimõtet.

Esiteks on tööstuspoliitika pigem meeleseisund kui spetsiifiliste strateegiate nimekiri. Selle edukad praktiseerijad mõistavad, et olulisem on luua koostööõhkkond valitsuse ja erasektori vahel, kui pakkuda finantsstiimuleid. Nõukogude, tarnijate arengufoorumite, investeeringunõukogude, sektorite ümarlaudade või era- ja riigisektori ühiste riskikapitalifondide kaudu on koostöö eesmärgiks välja tuua investeerimisvõimalused ja kitsaskohad. See nõuab valitsust, mis on erasektorisse "sängitatud", kuid mis ei ole sellega voodisse roninud.

Teiseks peab tööstuspoliitika toetuma nii porgandi kui ka kepi poliitikale. Arvestades selle ohte ja lõhet ühiskondlike ja eraviisiliste eeliste vahel, nõuab innovatsioon intresse - tulu, mida konkurentsivõimelised turud pakuvad. Seetõttu on kõigil riikidel patendisüsteem. Kuid mittestruktuursetel stiimulitel on omad kulud, sest need võivad tõsta tarbijahindu ja kinni jooksutada ressursid mittetootlike tegevuste jaoks. Seetõttu patendid aeguvad. Sama põhimõtet tuleks rakendada kõigile riiklikele püüdlustele, et uusi tööstusharusid luua. Riiklikud stiimulid peavad olema ajutised ja põhinema tulemuslikkusel.

Kolmandaks peavad tööstuspoliitika praktiseerijad meeles pidama, et selle eesmärk on teenida ühiskonda laiemalt, mitte bürokraate, kes seda administreerivad, või ettevõtteid, kellele neid stiimuleid pakutakse. Kuritarvitamisest hoidumiseks tuleb tööstuspoliitikat teostada läbipaistval ja aruandekohustuslikul moel ja selle protsessid peavad olema avatud nii uutele sisenejatele kui ka vanadele olijatele.

Standardsüüdistus tööstuspoliitika suunas on see, et valitsused ei suuda võitjaid välja valida. Muidugi mitte, kuid see on üldiselt tähtsusetu. Tööstuspoliitikas ei määra edu mitte võime võitjaid selekteerida, vaid võime lasta kaotajatel minna. Ebamäärasuse tõttu viivad isegi optimaalsed strateegiad vigadeni. Valitsuste jaoks on keeruline probleem nende vigade äratundmine ja toetusest loobumine, enne kui see liiga kulukaks läheb.

IBMi asutaja Thomas Watson ütles kunagi: "Kui soovite edukas olla, ennustage rohkem võimalikke eksimusi." Valitsus, mis ei tee vigu tööstust toetades, teeb suurema vea, jättes tööstuse üldse toetamata.