Rendin aiamaa, tasu natuuras - kehv pakkumine

Mõte oma pere jaoks sel kevadel ise porgandeid, sibulaid ja muid juurikaid kasvatama hakata saab innustust mitmest tõsiasjast. Esiteks kogub aina hoogu ökoloogiline mõtteviis - süüa võimalikult naturaalselt kasvatatud toitu ning võimalusel tegeleda põllupidamisega ise - siis tead ikka täpselt, millega sa oma söögilauale jõudvaid ande väetanud oled ja kui palju hoolt ja armastust nende kasvamisse pannud.

Teiseks kipume me hea meelega eeskuju võtma n-ö vanalt Euroopalt. Aprilli alguses ilmunud Äripäeva kuukirjast Oma Maja võiski lugeda, et Euroopas on lausa trend, et inimesed kasvatavad võimalusel endale juurvilju ise.

Kolmandaks tuleb tunnistada, et pärast kontoritööpäeva on mõnus õhtul värskes õhus olla ja seejuures midagi kasulikku korda saata - peenraid teha, külvata, rohida.

Niisiis: otsus on tehtud, juurikad tuleb kasvama panna! Ainuke probleem on maa - õigemini selle puudumine. Pealinna korterielanikuna ei tuleks vist kõne alla oma kodumaja esine murulapp üles kaevata ja sinna kartulid maha panna.

Mahajäetud tühermaid leidub Tallinnas küll, aga nende kasutamisele tõmbab kriipsu peale üks ammune hapu kogemus. Nimelt püüdsime me nõukogude aja lõpul emaga Lasnamäel, Pirita jõekäärus, kuhu toona veel üheksakorruselisi monstrumeid ehitada polnud jõutud, potipõllundust harrastada. Panime vaiksesse ja eraldatud kohakesse mõned vaod kartulit maha. Kartulivarred jõudsid nina mullast välja pista, ära õitseda, muguladki alla kasvatada - ja siis ühel koledal õhtul olid kartulivarred üles võetud ja mugulad nende alt kadunud. Mitte et ma kade oleks, aga rohkem võõrastele inimestele kartulit kasvatada ei taha.

Kas on võimalik, et mõni Lillekülas, Sakus või Muugal elav ja suurt aiamaad omav inimene tahab osa oma maast välja rentida? Kas siis väikese rahasumma eest või hoopis natuuras, juurikate näol tasu saades? Ega enne ei tea, kui pole küsinud.

Küsimiseks otsustasin kasutada tänapäevast asendamatut abimeest internetti ning et mitte raha kulutada, otsustasin kasutada vaid tasuta kuulutamise võimalusi. Nii paningi oma palve väikest aiamaad rentida Soovi ja Maalehe internetikuulutuste rubriiki ning Perekooli "ostan-müün-vahetan" rubriiki.

30. märtsi hommikul ilmus nendesse kanalitesse järgmine tekst: "Soovin kevadest sügiseni rendile võtta umbes 100 m2 põllupidamiseks sobivat maad Tallinnas või selle lähiümbruses, et kasvatada oma perele ise juur- ja köögivilju. Maa eest maksmisel võimalik tasuda nii rahas kui ka kasvatatud põllusaadustes. Palun teatage sobivast maatükist võimalikult kiiresti!"

Ma muidugi aimasin, et tõenäoliselt mu telefon maapakkujatest punaseks ei lähe. Aimasin õigesti. Tegelikult oli huvi minu kuulutuse vastu siiski veelgi kesisem, kui arvasin. Näiteks Soovi kuulutuste statistikast peegeldub karm tõde: 13. aprilliks, ehk kahe nädala jooksul oli minu kuulutust vaadanud ainult viis inimest.

Aga siiski: üks pakkumine mulle laekus ning juba päev pärast kuulutuse ilmumist. Minu meilile kirjutas keegi Valdek lihtsalt ja lakooniliselt: "Tasuta kasutada 38 km Tallinnast. Privaatne koht. Aegviidu liinil Parila küla, lihtsalt seltsis segasem."

Seltsis segasem küll, aga täpsemalt? Saatsin tänusõnadega kirja vastu ning uurisin edasi: "On see suurem põllumaa, mida Te pakute või eramu juures asuv aialapp? On see söötis maa või on seda igal aastal haritud?"

Vastus tuli ja oli napp: "Momendil söötis, õuemaa kõrval, kastmisvõimaluse saab korda teha."

Kuid nagu vanasõna ütleb: põrsast kotis ei osteta. Isegi siis mitte, kui midagi lausa tasuta pakutakse. Nii uurisingi e-kirja teel, millal oleks võimalik kõnealust maatükki vaatama tulla, kuid sellele maapakkuja enam ei vastanud.

Pindi Kinnisvara juhatuse liige Peep Sooman nentis teemat kommenteerides, et Pindi maapiirkondade büroodes on kinnisvaramaaklerid küll kokku puutunud inimeste sooviga väikest aiamaad rendile võtta, kuid huvi on väike. Lisaks ei oleks sääraste pisitehingute vahendamine kinnisvarabüroo kaudu mõistlik ei büroole ega ka maatüki soovijale või pakkujale, sest see oleks ebamõistlikult kulukas.

"Turg on piiratud ja raske on 1+1, ehk pakkujat ja rentijat kokku viia. Inimene tahab aialappi ikka kodu lähedale ning seetõttu peaks see olema kommuunisisene tehing, näiteks annab naaber oma maast osa teisele naabrile kasutada," arvas Sooman, kes on kuulnud, et sääraseid tehinguid tehakse.

Seejuures ei liigu niisugustes tehingutes tavaliselt raha, vaid tegutsetakse "käsi peseb kätt" põhimõttel. "Kui naaber annab oma maatüki rendile, siis ta pigem ei hakka küsima mõnikümmend krooni kuus, vaid võtab sügisel oma maa kasutada andmise eest koti kartuleid," kirjeldas Sooman.

Ka Uus Maa Kinnisvarabüroos nenditi, et põllumaadega tehakse renditehinguid vähe ning kinnisvarabüroodesse need üldjuhul ka ei jõua, sest talunikud annavad maid rendile tasuta, üksnes maamaksu eest. Tallinna lähiümbruses pole põllumaade rentimine üldse teemaks.

Uus Maa Rakvere kontori juhataja Eve Soppe sõnul rendivad põllumaid talunikud ning põllumajandusfirmad omavahel.

Soppe märkis siiski, et ta on kuulnud kohalikelt inimestelt - rendihind on 0 krooni, kuid rendile võtja tasub omaniku eest maamaksu. Ta oskas nimetada ka teise juhtumi, kus makstakse kuni 500 krooni hektari eest aastas.

Põllumajanduse kasumlikkuse tingib mastaabiefekt, mida aga 100-200 m2 maalapi harimise puhul ei teki. Seetõttu ei ole üle-eestiliselt nõudlust ega ka pakkumist nii väikese põllumaa rentimise vastu.

Väiksemates linnades ja piirkondades tehakse põllumaa rentimise koostööd talunike ja samas piirkonnas paiknevate põllumajandusühistute vahel. Omanikud vaatavad välja naabruses asuva tuntud suurtaluniku või ühistu ning pakuvad oma maad rendile võtmiseks. Omanikud tahavad üldiselt näha, et nende põllumaa eest kantakse hoolt ning kui rendileping lõpeb, saab ta maatüki samasugusena tagasi nagu enne rendiperioodi.

Linnainimesel ei ole finantsiliselt soodsam rentida 100ruutmeetrist põllulappi köögiviljade kasvatamiseks kui käia turul või poes. Iga söögitegemise korra jaoks ei ole kindlasti otstarbekas maalapile sõita. Samas kui põllumaaga koos üüritakse suvila, kus saaks puhata ja ööbida, oleks kasutegur linnainimesele suurem. Tavaliselt ei ole ka linnas korteris elaval inimesel kusagil köögivilja üle talve hoiustada, sest panipaigad ja keldrid on reeglina soojad või sõltuvad välistemperatuurist ja sel juhul võivad köögiviljad ära külmuda.

Näited elust enesest ulatuvad taasiseseisvuse algusaegadesse, kus paljud linnainimesed kasvatasid endale ise köögivilja ja n-ö lihaloomi.

Samas olid need ikkagi inimesed, kelle vanemad või sugulased elasid maal ja kellega jagati põllulappe ning karja- ja heinamaid.

Üks selline näide on meie enda töötaja kogemusest. Ta kasvatas maal vanemate juures siga ning lootis süüa odavat ja head liha ning saada vanematele tegevust. Tulusid-kulusid kokku lüües oli ta väga ehmunud, kui kalliks see liha maksma läks. Distants elukoha ning maakoha vahel oli 220 kilomeetrit ning lisaks tuli ka loomale sööt osta.

Suurema põllumaatüki rentimise vastu tuntakse huvi igas maakonnas, huvilised on nii põllumajandusühistud kui ka talunikud.