Hundid söönud, kuid jätke ka lambad terveks!

Paari nädala eest tegi üks kaubanduskett midagi, mis sundis inimesi jõuliselt reageerima. Loomulikult käib jutt otsusest loobuda eestimaisest lihast. Usun, et enamik lihatööstusi tervitab kahel käel tarbijate soovi häälekalt kaasa rääkida teemal, millised meie lihaletid välja näevad. Ainult et lisaks hoiatustele ootame tarbijalt ka tegusid.

Kui ma kümme aastat tagasi lihatööstuses alustasin, olid lihatoodete hinnad kauplustes praktiliselt samad, mis praegu. Vahepealsetel kasvuaastatel kasvasid lihatoodete hinnad statistika järgi 5-6%, aga viimaste aastate majandussurutis on viinud hinnad algsele tasemele tagasi. 10 aasta eest ketistunud jaekaubandus praktiliselt puudus, suurim allahindlus, mida tööstus võimaldas, oli 10% ja seda täiendavate tingimusteta.

Praeguseks on võim kaupmeeste käes. Tavaalla-hindlused ulatuvad 30, kampaaniate puhul isegi 50 protsendini. Allahindluste arsenal on lai: põhiallahindlus, käibeallahindlus, logistikatasu, uue toote tasu, sortimendi tasu, mittetagastustasu, turundustugi, taara kasutus ja veel palju muud. Lisaks loomulikult trahvid. Kaubandus eeldab tarnekindluseks 100%; tegelikus elus on teisiti: kes teeb, sel ka juhtub (masinad lagunevad, inimesed eksivad jne).

Millest koosneb lihatoote hind kaupluses? Eesti tarbimiselt suurim tooterühm on keeduvorstid, millest tavalisemad maksavad poes u 50 kr/kg. Sellest haukab oma tüki aga mitu osalist. Riigile läheb 20% ehk 10 krooni. Kaupmehele jääb sageli u 30% ehk 15 krooni. Järelikult jääb töötlejale toote valmistamiseks 25 krooni. Rusikareegel ütleb, et tootja saab tavamüügis toote letihinnast umbes poole.

Kuna Eesti ettevõtted on väikesed ning väike turg ei võimalda spetsialiseerumist, on töötlejate üldkulud ühikule kõrged - meiesugusel keskmise suurusega ettevõttel umbes 12 krooni kilole. Võtame siiani allesjäänud 25 kroonist maha ettevõtte püsikulud ja saame summa, mis jääb tooraine ostuks - 13 krooni. See, millist toorainet saab osta 13 krooni eest, ajab ausa Eesti põllumehe ropult vanduma. Korraliku taise lihatooraine kilohinnad algavad 45 kroonist, mis omakorda tähendab, et korraliku lihase toote hind poeletil on vähemalt 80 krooni. Kampaaniate, millele viimasel ajal lõppu ei tundu tulevat, puhul eeldab kaupmees veel täiendavat allahindlust 15-20%, mis tähendab töötlejale kahjumisse minekut. Ehk et teeme tööd, näeme vaeva ja maksame selle eest veel pealegi.

Tundub absurdne, kuid miks töötlejad selle siiski alla neelavad? Nagu ikka, määrab ka lihatööstuse majandusliku edukuse paljuski efektiivsus. Eesti on väike, tarbijaid on vähe, aga soovid on neil sama laiad nagu mujal. Saavutamaks vähegi arvestatavat tootmismahtu, on spetsialiseerumine pea võimatu. Eestis toodavad aga kõik lihatööstused kõiki tootegruppe. Olen külastanud vorstivabrikut Itaalias, mis oli mahtudelt umbes viis korda suurem kui meie. Kuid nad tootsid 12 toodet, meie toodame umbes 200!

Nagu öeldud, et olla kasumlik, on vaja mahtu. Eestis on umbes 80% jaemüügiturust viie suurema keti käes. Ükski Eesti töötleja ei ole nii rikas, et lubada endale ühegi suurema keti sortimendist välja langemist. Viimane tähendaks tootmismahtude vähemalt 15% langust, üldkulude hüppelist kasvu ühikule ja vajadust inimesi koondada. Jaekaubandus tunnetab oma jõupositsiooni hästi ja summaarne allahindlus kaubandusele kasvab kiirusega umbes 2% aastas. Kõikide suurte kaubanduskettide põhiteesis sisaldub odav hind.

Paraku lähevad tarbija sõnad ja teod lahku. Kuna lõpptarbijaga suhtleb ikkagi kaupmees, siis valib ka tema tooted oma sortimenti. Uuringu järgi eelistab 80% eestimaalastest kodumaist toodangut. Rääkides kaupmeestega, kuuleme me sageli teistsugust juttu - peamine valikukriteerium on hind. Millest peab siis kaupmees lähtuma - tarbija sõnadest või tegudest? Ma arvan, et praegu ei tunneta tarbija veel seda tohutut jõudu, mis tema käes on - suunata kaubanduskettide tootevalikut. Ehk lihaskandaali järel teab oma tegelikust võimust senisest natuke rohkem tarbijaid, kuid selleks, et reaalselt midagi muuta, tuleb olla ka tegudes põhimõttekindel.

Praegu on kauplusteletid täis eestimaist toodangut. Lihatoodete müügis on kodumaise toodangu osakaal selgelt üle 90%. Toiduainetööstus annab Eestis tööd ligi 17 000 inimesele, lihatööstus 5000-le. Selleks, et senine olukord jätkuks ja Eesti lihatööstused suudaks ka tulevikus pakkuda lihast valmistatud lihatooteid, on aeg asuda ka tegudes eelistama eestimaist. Mitte ostma hinda, vaid toodet. Kaupmehed oskavad väga hästi meie sõnade ja tegude vahel vahet teha ja sellel on otsene mõju nii tootjatele kui ka tarbijatele endile. Tarbija saab väga palju Eesti toodete ja tootjate heaks ära teha - osta Eesti ettevõtetes valmistatud toodangut ning parim märk sellest on ikkagi kohalik ja hästi tuntud kaubamärk. Ka tasub võimalusel vältida private label'i tooteid, kuna nende algupära on ettearvamatu. Eestimaise eelistamine ja odav hind ei käi alati kokku, sinna ei ole midagi parata. Osta tasub ikkagi seda, mis maitseb, mitte seda, mis on kollase sildiga. Lõputute kampaaniate eelistamine viib tootja lõpuks selleni, et tal on ainult halvad valikud - kehvem tooraine, töötajate koondamine, kahjumiga tegutsemine jne.

Elus on üldiselt nii, et niipalju, kui maksad, nii palju ka saad. Ei ole mõtet oodata odava hinna eest puhtast lihast toodet, puhtast lihast tehtud toodete kilohinnad algavad 80 kroonist.

Muidugi on igapäevane pilt palju kirjum ja komplitseeritum. Üks aga on kindel - tarbija saab Eestis toodetud toiduaineid valides palju ära teha. Tarbija saab muuta ostetuks Eestis valmistatu ja anda jaekettidele selge signaali, et alati ei loe ainult hind, alati ei loe sooduskampaaniad ja müümise kunst. Et Eesti toode on reaalselt ka tähtis. Loevad meie tegelikud ostuotsused, mitte avalikkuses esitatud meelepaha.