Kas Tallinn saab hea eelarve?

Tallinn sai tasakaalus eelarve.

Euro tulek mõjutab meid kõiki. Tegemist ei ole ainult rahanumbrite jagamisega 15,6466ga, vaid hoopis sisuliste probleemide lahendamisega. Tallinn on üks Eesti suuremaid organisatsioone ja üleminek eurole nõuab hulgaliselt ressursse nii rahas kui ka inimtööjõus, muudatusi tuleb teha nii finantshalduses, IT-lahendustes kui ka linna õigusaktides.

Tallinn alustas eurole ülemineku ettevalmistustega juba aasta algul, sest meie ühine soov on ju, et 1. jaanuaril toimiks kõik sama hästi kui praegu. Samas näitab Helsingi linna kogemus, et kõige pingelisem aeg ettevalmistuste tegemisel on just aasta viimased kuud, olgugi et ka seal valmistati muutusi ette piisava ajavaruga. Kuna linnas tegelevad eurole ülemineku ettevalmistamisega samad töötajad, kes reeglina aasta lõpus teevad eelarvet, pidasime õigeks eelarve varem valmis saada. See on esimene põhjus, miks eelarve valmis juba augustis.

Teine põhjus eelarvega võimalikult vara alustada oli pidev vaidlus kultuuripealinna rahastamise üle. Kultuuripealinna aasta läheneb ja praegu on viimane aeg võtta maha pinged, mis on seotud ürituste finantseerimisega. Aeg on tegelda sisuliste küsimustega, mitte sellega, kes ja kui palju raha eraldab.

Eelarve vastuvõtmisega oleme me andnud nii valitsusele kui ka Euroopa Liidule selge signaali selle kohta, et Tallinna linn kavatseb endale võetud kohustused suursündmuse toimumiseks täita.

Kolmas eelarve kiire menetlemise põhjus selgus ettevalmistamise viimastel päevadel. Ilmselt on lähenevad valimised põhjuseks, miks juba nüüd algasid spekulatsioonid Tallinna eelarve ümber.

Küll püüti väita, et kuuldavasti väheneb lasteaedade rahastamine, siis jälle võtsid sõna opositsioonipoliitikud ja väljendasid ebakindlust koolide rahastamisel. Ilmselt oleksid peagi järgnenud lood hirmsast laenust, mida Tallinn võtta kavatsevat ning tulemata poleks ilmselt jäänud ka väited linna pankrotist.

Eelarvet tehes me spekulatsioonidega ei arvestanud, kuid tagantjärele on selge, et eelarve vastuvõtmine on ainus viis, kuidas spekulantide suud sulgeda.

Koolide ja lasteaedade rahastamine on selle aasta tasemel ja isegi pisut kasvanud, laenu võetakse vaid europrojektide kaasfinantseerimiseks ja olemasolevate laenude refinantseerimiseks. Kuna investeeringud ja europrojektide maht kasvavad, on loomulik ka omafinantseeringu mahu tõus.

Linna laenukoormus jääb aga endiselt lubatu piiresse ja tegelikult võiks olla oluliselt suuremgi, sest võlakohustuse teenindamise maht on neli korda väiksem lubatust - 5,1% puhastuludest, seadusega lubatu on 20%.

Eelarve varajasele menetlemisele oli aga vaja ka eeldust, sest vastasel korral oleks menetlusprotsess võtnud kuid. Õnneks oleme Tallinnas alati suhtunud väga tõsiselt eelarvestrateegia koostamisse.

Kui lugeda riigi eelarvestrateegiat, siis on tegemist sisutühja jutustava dokumendiga, millelt on võimatu eelarvele üle minna. Tõsi, ainus arve sisaldav osa käsitles kohalike omavalitsuste maksutulusid, sisaldades müügimaksu jätkuvaid laekumisi järgnevate aastate jooksul. Tallinna eelarvestrateegia andis aga hea aluse ka järgneva aasta eelarve koostamisele, sest põhipunktides on seal linnaeelarve paigas.

Taavi Aasal peab olema küll erakordselt rikkalik fantaasia, kui ta suudab Tallinna linna 2011.aasta eelarvet kirjeldada kui kõigega arvestavat ja tasakaalus olevat. Sest Taavi Aas kirjeldab midagi, mida veel ei eksisteeri. Tallinna eelarvest on teada üldsumma ja suuremate valdkondade totaalmahud, aga mingit infot volikogule eelarve täpsema sisu osas pole antud.

Kuna seda infot pole saanud ka Keskerakonna relvavennad sotsiaaldemokraatlikust erakonnast, on ainuke loogiline järeldus, et seda sisu polegi veel olemas.

Ilmselgelt visati tühi eelarve volikogu ette eelkõige selleks, et võtta see vastu enne, kui riigikogu jõuaks seadustada müügi- ja paadimaksu kaotamise.

Müügimaksust loodetakse saada 250 miljonit krooni ja paadimaksust tervelt 100 000. See on küll ainult üks protsent sellest summast, mida kavandati paadimaksust laekuma sel aastal, aga asi seegi. Loll teatavasti järele ei anna. Nende maksude kehtestamisel linnajuhte tarkuses süüdistada oleks patt.Paadimaks kehtestati õigustühiselt algusest peale, seda pole sel kujul võimalik koguda. Müügimaksule taheti tingimata juurde kleepida "luksusmaksu" silt, tulemuseks on susserdis, mida keegi järgida ei suuda. Eks siis tuleval aastal pea iga töötav või pensioni saav tallinlane andma linnaisadele keskeltläbi 1000 krooni nende maksude näol.

Üks väheseid asju, mis eelarvest kindlalt teada on, on see, et linnavalitsuse administratiivkulud suurenevad enam-vähem sama summa võrra, mida müügimaksuga kogutakse. Selle linnavalitsuse stiili tundes on ka raske uskuda, et uues eelarves väheneks linna propagandakulud. Samal ajal pole paljudel lasteaedadel raha isegi igapäevaste hädavajalike tarbevahendite ostuks.

Kurb tõsiasi on seegi, et linna investeerimisvõime kahaneb järjekindlalt. Eelmisel nädalal selgus rahanduskomisjonis, et kui Tallinn tuleval aastal saaks mõne välisrahastusega projekti, siis omaosaluseks linnal raha pole, see tuleks laenata. Arvestades linna laenukoormust, kõlab see pisut utoopiliselt.

Teine põhjus olematut eelarvet nii vara volikokku saata on ilmselt soov juhtida kõrvale tähelepanu tänavusest eelarvest. Selle olukord on vaatamata linnaisade retoorikale kõike muud kui roosiline. 8 kuuga on eelarve laekumine umbes 530 miljoniga miinuses. Kui asi jätkub samas tempos, on aasta lõplik miinus kusagil 750 miljonit. Kuna linnavalitsus kulusid koomale ei tõmba, veeretatakse probleemid teiste kaela. Juba saadeti käskkirjad allasutustele, nõudes neilt arvete maksmise tähtaja pikendamist. Sellist trikitamist näeme sügisel veelgi. Ma ei julgeks küll võtta mürki selle peale, et kõik linna palgal inimesed päris kindlad võivad olla, et linn neile sel aastal võlgu ei jää. Sama oht varitseb pensionäre, kel sünnipäev sügisel ja kes veel oma nn hinnatõusu kompensatsiooni kätte pole saanud.

Linnavalitsus on selle eelarvega saavutanud täiesti uue taseme eelarve koostamise metoodikas. Linnapea on eelarvehakatise üle uhkegi ja kiidab takka, et nii peabki eelarvet tegema. Et siis on hea lihtne seda muuta, kui asjaolud muutuvad. Kuidas saab muuta midagi, mida pole olemas, sellest mina aru ei saa. Ei lohuta ka ühe Keskerakonna jüngri soovitus rahanduskomisjoni istungilt: "Rasketel aegadel tulebki oma juhte pimesi usaldada ja lasta neil otsustada, kuhu raha on vaja suunata."