Madis Eek: klaverihelide saatel arhitektiks

Eek Eeki uulitsas, oleks kostnud ehk kirjapapa Vilde "Pisuhända" meenutades, kui oleks näinud Madis Eeki korter/kontormaja, mis tegelikult asub hoopiski Pelgulinnas, Õle ja Härjapea tänava nurgal. Lisaks Eek & Mutso arhitektuuribüroole on majas ka rida kortereid, sealhulgas ka eelpoolnimetatud arhitektide oma. Selle Toompeale vaataval katuseterrassil ongi hea Madisega törts tööjuttu ajada.

"Selle nn agulimajaga, kus me praegu viibime, olid lood tegelikult sellised, et ostsime krundi mõttega endale siia kodu ja kontor rajada," räägib Madis. "See oli minu jaoks esmakordne kogemus olla ka arendaja rollis, aga see tasus ennast kogemuse mõttes ära."

Madise sõnul ei olnud arhitekti elukutse mingi n-ö maast madalast kindel valik. "Esimene kool, kuhu mind käekõrval viidi, oli muusikakeskkool," meenutab Madis. "See oli tegelikult kena aeg, mis sai läbi siis, kui ma enam ei mallanud klaveri taga istuda, samas kui teised õues vutti tagusid."

Kusagil keskkooli lõpuklassis tekkis poisil huvi arhitektuuri vastu.

"Läksin ERKI ettevalmistuskursustele," räägib Madis. "Kuna ma polnud enne õpetaja käe all joonistanud, arvasin, et ilmselt nigel joonistusoskus mulle saatuslikuks saabki. Pärast katsete läbimist teadsin, et olin tulemustelt küll tosina seas, aga mitte esikümnes, tavaliselt nii palju soovijaid kooli vastu võetigi. Suur oli üllatus, kui tollel aastal võeti arhitektiks pürgijaid erandkorras vastu kaksteist. Olin viimasel hetkel veel rongi peale pääsenud. Kui poleks, oleksin aasta pärast taas katsetanud."

Ka praegu joonistab madis Eek ilmselt rohkem, kui nii mõnigi päevast päeva arvuti taga istuv kolleeg. "Eriti mõnus on visandeid teha sellise jämedaotsalise markeriga," ütleb ta.

"Kuigi on olnud kuulda mitmeid arvamusi, et Eesti kunstiakadeemia (EKA) asemel peaks arhitekte koolitama tehnikaülikoolis, olen absoluutselt selle poolt, et seda tehtaks kindlasti EKAs," arvab Madis. "Eks tehnilisi teadmisi ja oskusi on alati võimalik juurde õppida, kuid kooli meelsusel ja õhkkonnal on kindlasti väga oluline roll."

Pärast kooli sai Madise esimeheks töökohaks Eesti Maaehitusprojekt. "Ega tollest paarist aastast midagi nii väga erku meenutada polegi. Kuigi jõudsin oma töödega kenasti mäele, oli ikka probleemiks see, et jõudsin hommikul tööle alles kella kümneks," meenutab Madis. "Samas ei teinud teised varem tulnud peale kohvitamise ja lehelugemise hommikuti suurt midagi, ja kui kõrvalasuvas kaubamajas midagi defitsiitset müüdi, olid ruumid naistest tühjad."

"Siis sain tööpakkumise Soome, ühte arhitektuuribüroosse. See tundus toona väga ahvatlev, võimalus pääseda arvuti ja AutoCADiga projekteerimise juurde, mis oli seni täiesti tundmatu valdkond. Kõigepealt võtsin palgata puhkuse, siinne ülemus oli aga üpriski tagurlik ja leidis lõpuks võimaluse, kuidas mind päevapealt vallandada," räägib Madis. "Hiljem, kui juhtkond vahetus, leiti, et tegelikult oleksid selliste oskustega töötajad ka siin kasulikud, ja mind kutsuti tagasi. Aga siis oli juba hilja. Pealegi olin pääsenud ahistavast suunamisest, mis sundis teatud aja vaid ühes ettevõttes töötama, eks me töötasime tollal kõik Nõukogude riigi heaks."

Soomes oli alguses võimalik teha suuremaid projekte, siis aga saabus majanduslangus ehk soomlaste jaoks lama ning jäid vaid põhiliselt eramud. "Naljaks oli vaadata, et kui enne sõitsid kliendid meie kontori ette mersudega, siis lama ajal saabusid nad Ladadega," naerab Madis.

Soomest tagasi tulles loodi siin koos Margit Mutsoga oma arhitektuuribüroo. "Meil on selles osas vist vedanud, et ka buumiaastail ei kippunud me väga laienema, oleme püüdnud enam-vähem kogu aeg viie-kuue inimesega hakkama saada," selgitab Madis ning lisab, et loomulikult on tööde hulk seoses masuga tunduvalt vähenenud. Samas ei igatse nad taga buumiaegset perioodi, kus kõiki ja kõike taheti ülikiiresti, rääkimata sellest, et ehitaja või materjalimüüja dikteeris, millal midagi saab.

"Töötasime Soomes vahetult enne lama ning osaliselt ka lama ajal ning seetõttu ei tulnud selline langus päris ootamatult. Eks inimese üks olulisi võimeid ongi kohanemisvõime," lausub ta.

Kui pärin Madiselt, et kui suureks hindab ta tänapäeval arhitekti rolli linnamaastike kujundamisel, pakub ta, et väga suureks. "Kuigi seda rolli ei taha ei riik ega linn väga tunnistada. Siiani on loomata riigiarhitekti institutsioon, nimeliselt allub Tallinna linnaarhitekt planeerimise osakonna juhatajale, võiks aga olla abilinnapea," arvab Madis.

"Maakondades täidavad arhitekti ametiposte sageli arhitektuurihariduseta inimesed. Eks selle tendentsi peegelduseks ole ka ju siiani sõna otseses mõttes riigi ja linnavõimu vahepealsel alal toretsev mittetoimiv monument. Spetsialiste lihtsalt ei usaldata. Kindlasti ei ole kõik arhitektid oma ala parimad tippspetsialistid, kuid siiski on parem lasta hambaid puurida stomatoloogil, kui proovida seda ise teha," võtab Madis selle teema kokku.

Arutledes, palju on uutes elu- ja tööstusrajoonides loomingut ja palju tellimustööd, usub Madis, et hea tellija puhul ei välista üks teist.

"Tööstusrajoone või hooneid ei ole me projekteerinud ja projekteeritud elamurajoonid on erinevatel põhjustel veel paberil paremat aega ootamas. Kuid ilma loomingu(rõõmu)ta pole töötamine mõeldav," sõnab ta.

"Pean tunnistama, et õnneks ei ole masu veel nii kõvasti löönud, et peaks ükskõik mis hinnaga ja tingimusel projekteerima. Ei saa ka öelda, et töid praegu väga ära ütleme, kuid ilmselt pöördutaksegi meie poole rohkem selliste tellimustega, kus arhitekt peab ikka enda kõvaketast ragistama ja ajurakkudega vaeva nägema."

Läbi paarikümne aasta tehtud objektidest saab Madis kokku kopsaka nimekirja. Viimastest tegemistest tõstab ta esile Viimsi Keevituse kontorihoone. "Ma arvan, et enamik arhitekte tunneb enam rahuldust, kui valminud hoone on terviklikult ellu viidud," sõnab ta. "See ei tähenda alati, et peaks kõik lõpuni ise kavandama, on tore teha koostööd kolleegide, sisearhitekti või kunstnikuga, kellega mõtted haakuvad."

Samuti on Madisel hea meel viimasest valminud eramust Nõmmel: ehitati kaua, kuid põhjalikult ja oldi altid erilisi lahendusi katsetama.

Samas on Madis kindel, et parimad tööd on veel ees: "Enda puhul pean tunnistama, et parim töö ei pruugi tähendada sugugi mitte mahult suurt ja uhket. Suuremad objektid on loomulikult tulutoovamad, kuid head arhitektuuri näeb nendes vähem kui tervikuna lõpule viidud väiksemates objektides. Selle heaks näiteks on kas või tänavusel Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eestit esindav 100 eramust koosnev väljapanek," lisab ta.

Madisele meeldib jälgida maailma arhitektuurisuundumusi: õppimise ajal vaatas ta näiteks Zaha Hadidi, Frank Gehry või Coop Himmelblau lennukaid visandeid kui utoopilisi kavandeid, kuid tehnoloogia on paljudel nendel objektidel võimaldanud realiseeruda.

"Need hooned on kallid ehitada, kuid veel kallimad ekspluatatsioonis hoida. On selge, et Eesti rikkusega väike ühiskond ei saa endale selliseid ülikalleid objekte lubada, kui siis tõesti sajandis üks ooperiteater vms, mis oleks teadlik arhitektuurituristide siia meelitamise vahend," ütleb mees.

Ka arhitektuuris kasvab Madise sõnul analoogselt muude elualadega energiaressursside säästmise vajadus ja vastupidiselt volüümikatele õhulistele hoonetele tõstab pead arhitektuuri teine suund: säästev nii looduse, energia kui ka tarbimise mõttes.

"Oli huvitav kuulata EALi tänavustel suvepäevadel esinenud Horvaatia arhitekti Hrvoje Njiricit, kes toretseva klantsarhitektuuri vastasena tegeleb pigem arhitektuuri sotsiaalse rolli, taaskasutuse, erinevate gruppide integreerumise jms teemadega, ehitades näit Zagrebisse autokummidest ümbersulatatud materjalist staadion-mäe."