Peeter Pere: maalikunstnikust arhitekt ja vastupidi

"Polnud meie peres ei kirjanikke-kunstnikke, sellele vaatamata ütlesid kõik, et poiss, sul tuleb kunstikõrgkooli minna ja korralik haridus saada," meenutab Peeter Pere muheledes oma arhitektitee esimesi astmeid.

"Ma küll ei tea, kust nad võtsid selle, et mul piisavalt annet on, olin keskkooli lõpuni põhiliselt õpikute ümbrispaberitele ja tagakaantele kritseldanud," lisab ta.

Pere arvab, et ehk oli tema kujunemise tugevaks taustamõjuks ka see, et ta elas Tartu vanimas kivimajas, milles väidetavalt oli viibinud Peeter I, maja ümbritses vanalinn koos Jaani kirikuga, ning hariduse sai ta pikkade traditsioonidega väärikas Hugo Treffneri gümnaasiumis, mis tema õpingute ajal kandis küll Tartu 1. Keskkooli nimetust.

Pärast keskkooli lõpetamist ei jäänudki Perel muud üle kui võtta Tartu Sangari õmblusvabriku kunstnikult õppetunde ja käia kunstiinstituudi ettevalmistuskursusel. "Sangariga olin juba tänu ema töökohale tuttav, pealegi olin seal modellitööd teinud," märgib ta. "Kuigi ma matemaatika eriklassis ei käinud, oli keskkool mulle andnud reaalainetes tugeva aluspõhja. Nii arvangi, et need lisapunktid, mis sain sisseastumisel matemaatikas, korvasid pisut ka joonistamisoskuse vajakajäämisi," nendib ta.

Igatahes kunstiinstituudi arhitektuuriosakonda pääses Peeter Pere esimesel katsel. "Sealt sain hariduse ja samast õnnestus ka abikaasa leida," naerab mees.

"Kunagistest eestiaegsetest arhitektuuri suurkujudest oli minu õppetöö alguseks õppejõuna tegutsema jäänud vaid August Volberg, keda mäletan kui sellist rahulikku, kodukootud villases kampsunis vanapapit. Samuti oli Peeter Tarvas n-ö eestiaegne mees. Teised õppejõud olid kõik juba suures osas nõukogudeliku arhitektuurikasvatusega."

Pere sõnul oli toona tavaks, et tulevased tipptöökohad eesotsas EKE Projektiga hoidsid tulevastel arhitektuuriosakonna lõpetajatel silma peal ja riisusid n-ö koorekihi ehk siis nii mõnelgi oli töökoht juba enne kooli lõpetamist olemas. Teistele sai osaks reasuunamine.

"Kuigi EKE Projekt oli toona üks arhitektuurse loomingu tipptegijaid maaehituses, kus töötasid sellised tuntud tegijad nagu Toomas Rein, Ain Padrik ja Vilen Künnapu, Jüri Okas, mind nii väga sinna ei kiskunud. Nii maabusingi kümmekonnaks aastaks hoopis Eesti Tööstusprojektis," meenutab Pere.

See oli Pere sõnul aeg, mida ilmestab suur hulk teostamata projekte, mille ühe näitena toob ta nõukogude aja lõpus Tallinna kavandatud margariinitehase ja toonase VAZi autotehase gigandimõõtu spordikompleksi Venemaa avarustes. Kummastav ja värvikas ajastuspetsiifiline detail oli see, et tehas andis arhitektile n-ö tänutäheks märja asfaldi värvi, pikendatud kapotiga Lada Samara 09 autoostuloa. (Kaasaega tõlgituna vastaks selline imeauto korralikule linnamaasturile.) Tollal ja sellisele tellijale ei olnud teistmoodi käitumine mõeldavgi.

Tööstusprojektist sai alguse koostöö kunstivallas arhitektide Raul Kurvitsa ja Urmas Muruga. Urmasega sai hiljem loodud ka praegune büroo Arhitektid Muru & Pere.

"Tootmishoonete projekteerimine oli tollal suhteliselt jäikadesse raamidesse paigutatud teema. Sulle oli ju ette antud näiteks mõõdud ustele-akendele, seinte- ja laeelementidele, see tähendab, et kasutada sai ainult tööstuslikult valmivat toodangut, mille sortiment oli väike ja kohati ka väljapaistvalt näotu. Selleks, et näiteks kuhugi paigutada ümmargune aken või kasutada välisviimistluses tellist, tuli kohutavalt palju bürokraatlikke takistusi ületada," ütleb Pere.

Samas aga tunnistab Pere, et toonane töökogemus on andnud talle hilisemate projektide tarvis oskuse luua lihtsaid ning praktilisi lahendusi.

"Tegelikult kulus toona palju aega vabale kunstile - kui ajaliselt mõõta, siis umbes kaks kolmandikku, ja vaid kolmandik arhitektuurile," selgitab Pere, kes maalikunstnikuna kuulus Rühm Tsse.

Sai tehtud palju arhitektuurivisandeid akvarelli- ja guašitehnikas, mis avaldas Soome kolleegidele ennenägematut mõju. Neil ei jätkunud selliseks tegevuseks lihtsalt aega. Tolleaegsed visandid on nii Soomes kui ka Saksamaal erakogudes ja osa neist sai ka Kumusse antud, kus need kahjuks arhiivides kaduma läksid.

"Eriti aktiivseks läks kunstielu kusagil 80ndate lõpus, 90ndate alguses. Avanenud piirid tõid meile palju kutseid osalemaks erinevatel näitustel ja kunstisündmustel. Vastuolu tekitas vaid see, et kui kutsujad üritasid meie kunsti näidata kui osakest lagunevast suurimpeeriumist, siis meie jälle üritasime olla rohkem sellest taagast vabad ning läänelikumad."

"Üheksakümnendatel hakkas vahekord minu arhitekt-maalija tegemistes siiski tasakaalustuma, kaldudes lõpuks arhitektuuri kasuks," räägib Pere. "Pärast osalemist 1999. aasta Veneetsia kunstibiennaalil, mida pean enda loomingu toonaseks tipphetkeks, jäi vabakunsti tegemine tagaplaanile. Tõsi, nii linna- kui ka maakodus on pintslid, õlivärvid ja lõuend raamil alati ootamas ning harva jääb valmispandud lõuend valgeks. "Usun, et alateadvuses on kunstnik minus alati tegutsemas koos arhitektiga või vaidleb temaga ja tulemus sellest ainult paraneb," sõnab ta.

"Iseseisvuse alguses, nagu tegelikult praegugi, oli tööd ikkagi napilt. Vaid mõnel tuntumal arhitektil vast tööpuudust polnud, sest kunagised kolhoosiesimehed ja muud juhtivad tegelased, kes võimul püsisid, tellisid neilt rõõmsalt edasi, oldi nende loominguga ju harjutud," selgitab mees. Vahest muutusid ainult hoonete mahud uute võimaluste toel tunduvalt suuremaks.

"Kasvava nõudluse ehk siis buumilainetuse harjal olid meie põhiliseks leivanumbriks koos partner Urmas Muruga kortermajad. Sekka ka ühiskondlikud hooned ja eramud," tunnistab Pere. "Tõsi, just eramute tellijatega on meil vedanud, nende huvi katsetada uute materjalide ja lahendustega on andnud tulemuseks näiteks Tabasalu vaskmaja."

Pere sõnul on tema ideid usaldanud ka omavalitsused, näiteks Pääsküla raamatukogu, Haabersti vaba aja keskus, aga ka munitsipaalelamud Lasnamäel on igati õnnestunud projektid. Meedias on huvi eramute vastu suurem ja need on rohkem silma paistnud, tekitades vale mulje spetsialiseerumisest, usub Pere.

"Vaskmaja omanikud tulid tegelikult alguses meie juurde sooviga saada endale klassikaline majakarp. Visandasime variandina ümmarguse kodu ning see meeldis neile palju rohkem," meenutab arhitekt.

Kui palun Perel nimetada, milliseid hooneid ta ise tahaks oma loomingust esile tõsta, arvab ta, et ei ühtegi. "Kui mõni meie kavandatud hoonetest valmis saab, näen ma asju, mida järgmise maja puhul paremini saaks teha. Mitte et lahendused halvad oleksid, pigem näen, kuidas asju tulevikus veelgi paremini teha. Igas valminud majas on peidus järgmiste projektide algus. See ongi arhitekti elukestev õpe ja ka üks põhjustest, miks vanasti peeti arhitektiametit vanade meeste juurde kuuluvaks. Praegu on asjad nihkes. Võib-olla ajutiselt, võib-olla mitte," räägib ta.

Sellest aastast on Pere Eesti Arhitektide Liidu esimees. "Võitlemist liidu liikmete eest, arhitekti juhtrolli eest ehitusprotsessis tuleb jätkuvalt harjutada," usub Pere.

Paljud Peeter Pere projektid on pääsenud arhitektuuriraamatutesse, tema vastu on huvi tekkinud isegi Hiinas.

Hiljuti teatati Hiina kirjastusest, et nad sooviksid mahukasse arhitektuuriraamatusse paigutada ka parima puitehitise konkursil esikoha pälvinud Suurupi maja ja Leppneeme eramu. Objektid on huvi äratanud asukohast olenemata.

On projekte, mis oma huvitava vormi poolest kohe meelde jäävad - niisugused on Peeter Pere mitmed ideekavandid.

Munakujulise vormiga hoone esitati Pekingi saatkonnahoone konkursile. Töö küll ei võitnud, aga jääb oma tugeva märgilisusega meelde.

"Muna kujund on oluline nii Eesti pärimuses kui ka ida filosoofias. Avad munas sümboliseerivad Eesti kaarti," tutvustab Pere.

Põnev on ka peagi Viimsisse Leppneemele ehitatav eramu, mille välisviimistluses domineerib kalurikülalik servamata laud.

"Vormi mitmekülgsus kohtub teadlikult robustse viimistlusega," tutvustab Pere projekti.