Pool Liksutovi ja Glinka suurärist läks oligarhidele

Selles viis aastat tagasi käivitunud suurejoonelises äriprojektis on nüüd 25% suuruse osalusega omanikud Venemaa 30 rikkama inimese hulka kuuluvad Iskander Mahmudov ja Andrei Bokarev. Viimane on Venemaa vasekuningaks nimetatud Mahmudovi äripartner.

Varemalt on Vene meedias spekuleeritud, et sel aastal maailma rikaste edetabelis 8,5 miljardi dollari suuruse varandusega 80. kohal olev Mahmudov kuulub varjatult Liksutovi ja Glinka omanduses oleva ja Eestis registreeritud võimsa kontserni Transgroup Invest omanike sekka ning et Liksutovi ja Glinka ei oma nii suurt varandust, kui ametlikud registrid seda näitavad.

Teisipäeval teatas Aeroekspress (Vene ärileht Vedomosti kasutas väljendit "tunnistas"-toim) pressiteates, et nüüd kuulub 25% ettevõttest Mahmudovile ja Bokarevile. Osaluse said nad Transgroup Investi tütarfirmalt Delta-Trans-Invest, mis omas poolt Aeroeks-

pressist. Vedomosti andmetel kuulub Mahmudovile 17,5%, Bokarevile 7,5%, Liksutovi ja Glinka Delta-Trans-Investile 25% ja Vene riiklikule raudteefirmale 50% aktsiatest.

Aeroekspressi peadirektor Aleksei Krivorutško ütles pressiteates, et omanikeringis toimunud muutused on seotud ettevõtte tulevikuplaanidega, mille realiseerimine vajab lisaraha.

Vedomosti teatel arvavad aga Venemaa analüütikud, et tehingu põhjuseks oli Aeroekspressi suur võlakoorem, mis muudab keeruliseks pankadest täiendavate vahendite kaasamise uute projektide tarbeks.

Eile Vedomostis ilmunud artiklis väidab anonüümseks jääda soovinud allikas, et Mahmudov ja Bokarev olid algusest peale Aeroekspressi omanikeringis. Mahmudov oli selle projekti rahastaja ning tegi selle aasta augustis enda osaluse lihtsalt avalikuks. Seetõttu ei saa seda nimetada ka müügitehinguks.

Vedomosti kirjutas, et viis aastat tagasi loodud Aeroekspressist pool kuulus erainvestoritele, kes Vedomosti väitel peitsid end Eesti firma Transgroup Investi taha.

Lisaks Aeroekspressis omab ametlikult Liksutovile ja Glinkale kuuluv Transgroup Invest poolt Venemaa ühest suurimast raudteeoperaatorist OOO Transgrupp AS. Vedomosti andmetel kuulub selles firmas Mahmudovile 33% ja Bokarevile 15%.

Vene meedias on kirjutatud, et Venemaa ärimaailma mustaks hobuseks ristitud Transgroupi asutajad olid tegelikult Iskander Mahmudov ja Rustam Aksjonenko.

Eestis registreeritud TransGroup on rajanud oma ärivõrgustiku üle kogu Venemaa alates Peterburist ja lõpetades Kaug-Idaga, rääkimata Kesk-Venemaast, Lääne-Siberist ja Põhja-Kaukaasiast.

Praegu kuulub kontserni 70 ettevõtet. Ametlikult on kontserni omanikeks võrdselt Maksim Liksutov ja Sergei Glinka, kes tänu sellele osalusele on olnud ka aastaid Äripäeva rikaste edetabelis kõrgetel kohtadel. Transgroupi ülesehitamine algas väidetavalt raskustesse sattunud vedureid tootnud Brjanski masinaehitustehase ülevõtmisega. Sellele järgnesid juba teised ülevõtmised. Iseloomulik oli see, et Transgroup võttis üle firmasid, mille peamiseks kliendiks oli Venemaa riiklik raudteefirma. Seetõttu on Glinkast ja Liksutovist kirjutades viidatud endise Venemaa raudteeministri Nikolai Aksjonenko pojale Rustam Aksjonenkole. Arvatakse, et tema on Mahmudovi kõrval Transgroupi suuromanik.

Liksutov ja Glinka said Transgroupi omanikeks 2001. aastal. Ettevõtte asutas aga aasta varem Worldwide Investments Limited. Asutajad peitsid end Gibraltaril, kuhu liikusid kümnete Venemaal tegutsevate firmade osalused.

Liksutov ja Glinka said omanikustaatuse pärast Vladimir Putini võimule tulekut. Võimalik, et offshore-firmade asemel oli parem, kui Venemaal transpordi ja transiidivaldkonnas tegutseva ettevõtte omanikud oleksid Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikud.

Loksal sündinud ja 1996. aastal Moskva Riikliku Sotsiaalülikooli sotsioloogia erialal lõpetanud Liksutov oli mitmekordne Eesti juunioride meister allveeujumises. Ta tuli 1991. aastal Eesti meeskonna koosseisus NSV Liidu meistriks. Allveeujumises on tema nimel üks kiirusrekorditest, mis kanti Guinnessi rekordite raamatusse. Liksutovi sportlike saavutustega ja ettevõtlustegevusega põhjendas Reformierakonda kuuluv justiitsminister Rein Lang 2005. aastal talle eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse andmist.

Eriliste teenete eest sai Eesti kodakondsuse ka Rustam Aksjonenko, ja jällegi Reformierakonna soovil. Aksjonenkol ei läinud aga kodakondsuse saamine nii libedalt, esimene Reformierakonna katse ebaõnnestus. Arvatakse, et põhjuseks oli kaitsepolitsei vastuseis. Teisel katsel 2007. aastal Aksjonenko soov lõpuks täitus. Kuigi kodakondsuse andmise üheks põhjuseks nimetas Reformierakond Aksjonenko erilisi teeneid Eesti majandusse, juhtus nii, et pärast kodakondsuse saamist viis Aksjonenko Eestist ära ka need vähesed investeeringud, mida sai avalikes registrites olevatel andmetel temaga seostada.

Sellele, et Transgroupi omanike seast tasub otsida ka Aksjonenko nime, viitab tõsiasi, et ettevõtte jaoks oluliste partnerite - Tallinna Sadama, Eesti Raudtee - juhtidega kohtumisel käis koos Liksutoviga Aksjonenko. Õigem oleks küll öelda, et Aksjonenkoga oli kaasas Liksutov. Transgroup Investi tegevjuht on Juri Rapoport, kes oli Rustami isa, Nikolai Aksjonenko hea tuttav. Rappoport oli Edgar Savisaare valitsuse ajal materiaalsete ressursside ministri asetäitja ehk mees, kellel Venemaal palju häid kontakte.

Iskander Mahmudov kontrollib kogu Uurali piirkonna vasetööstust, mistõttu on teda nimetatud ka Venemaa vasekuningaks.

1963. aastal Usbekistanis sündinud Mahmudov on üks enim varju hoidev oligarhe. Ta ei anna intervjuusid ning avalikkuse ees näeb teda harva. Äritandemis teise oligarhi Oleg Deripaskaga peetakse Mahmudovi rolliks käituda halastamatult konkurentidega.

Mahmudov õppis Taškendi Ülikoolis idateadusi ning oli samal ajal varjatult seotud sõjaväeliste organisatsioonidega. Ta aitas neil ette valmistada spetsialiste, kes töötasid maades, kuhu Nõukogude Liit saatis relvastust.

Pärast ülikooli lõpetamist saadeti Mahmudov tööle Liibüasse ning seejärel Iraaki.

Vasemüügiärisse sukeldus Mahmudov 1991. aastal.

Viis aastat hiljem sai temast ühe maavarade töötlemise kombinaadi peadirektor ning 1999. a asutas koos äripartneritega Uurali mäe-metallurgia kompanii.

Praeguseks ulatuvad Mahmudovi ärihuvid lisaks värviliste metallide tootmisele ka söekaevandamise, keemiatööstuse ning transpordiärini. Viimasel ajal ongi oligarhi huvisfääris raudteeäri ning elektrijaamade erastamine.