Eesti Energia võidab enim

Elektritarbijate huvide kaitsmisega on jõudsalt manipuleeritud, esitades tihti tõele mittevastavaid loosungeid. Rahalises väärtuses on paari aasta pärast toetuste puhul jutt juba enam kui paarist miljardist kroonist ja kokkuvõttes ootab aastate jooksul ümberjagamist umbes 30 miljardit krooni. Kõigil tarbijatel võiks olla põhjendatud huvi - kuidas seda raha kavatsetakse kulutada ja kes seda teevad?

2007. aastal kehtestas riigikogu toetused elektritootjatele eesmärgiga tõsta "rohelise elektri" osakaalu vastavalt ELi liitumislepingule. Lõpptarbija arvel kajastuvad kõik toetused real taastuvenergia tasu. Vastavalt Eleringi statistikale jõuab taastuvelektri tootjateni, kes investeerisid uutesse võimsustesse tänavu, prognoositavalt 425 miljonit krooni, mis tarbija arvel väljendub 6,6 sendina kWh kohta. Kuhu kulub ülejäänu?

Miks ikkagi tuleb Eleringil sellel aastal koguda toetuste maksmiseks 846 miljonit või nagu väidab konkurentsiamet, isegi 962 miljonit krooni, mis tähendaks 14,4 senti kWh lisakulu lõpptarbijale? Paari aasta pärast võib toetuste kogusumma ületada 2 miljardi piiri, mis lõpptarbijale tähendab enam kui 25 senti/kWh kulu.

Alates Narva uute plokkide valmimisest lisandub vastavalt kehtivale elektrituruseadusele 1,2 miljardit krooni aastas investeeringutoetust uutele põlevkiviplokkidele, mis kasvatab lõpptarbija elektriarvet 17,9 senti/kWh. Nimetatud toetus kehtestati tänavu veebruaris majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) initsiatiivil, ilma piisavate põhjendusteta, millele riigikogus ka tähelepanu juhiti. Parimate ja odavamate alternatiivide leidmiseks ei toimunud mingit konkurssi, mis 24 miljardi krooni jagamisel oleks olnud obligatoorne. Tegelikult ei ole ikkagi selgust, mis tingimustele ehitatavad plokid peavad vastama ja milleks neid üldse vaja on. See on ilmselt seni kulukaim Eestis tehtud üksikotsus ning eriti küüniline on nimetada väljamakstavat summat "taastuvenergia toetuseks".

Huvitav on jälgida ka toimetamist Narva jaamadele puidu põletamise eest toetuse maksmise ümber. Ootamatult muudeti mullu juunis MKMi toel teise lisaeelarve seadusega toetuste maksmise korda nii, et Narva jaamad saaksid umbes 300 mln krooni lisatulu. Mingit põhjust selleks ei olnud, sest taastuvenergeetika eesmärgid oleks saavutatud ka selle kuluta. Ilmselt riigikogus ka mõisteti kiirustades tehtud viga ja parandati see 2010. a alguses. Ometi suutis MKM võrgueeskirjaga manipuleerides säilitada toetuse ühele elektrijaamadest. Narva Elektrijaamad ei ole siiani vastavuses võrgueeskirjaga, mis teiste tootjate puhul on toetuste saamise eelduseks.

Tarbijaid kahjustas makstav toetus kaudselt ka soojuse hinna kaudu, kuna mingil põhjusel osteti Narvas puitu umbes 10 protsenti üle turuhinna - tarbijate raha eest - tõstes sellega paljude kaugküttetarbijate kulusid. Konkurentsiamet ei pidanud vajalikuks sekkuda.

26. jaanuaril tegi Juhan Parts riigikogus esinedes ettepaneku suurendada tuule-energia toetusi ja tõsta toetatavat lage 600 GWh-ni senise 400 asemel. See tähendab kogusummas aastast lisakulu tarbijatele 168 miljonit krooni (lõpptarbijale 2,5 senti/kWh). Pole ka ime - Eesti Energia on muutunud suurimast tuuleelektri vastasest suurimaks arendajaks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et majandusministeeriumi algatusel on viimase aasta jooksul suurendatud toetusi 1,5 miljardi krooni võrra, kogumõjuga lõpptarbijale üle 24 sendi/kWh. Minister ei ole sealjuures teeninud tarbijate huve, vaid hoopis toetusi kasvatanud ja ümber jaganud Eesti Energia kasuks.

Tants toetuste ümber (väidetavalt tarbijate huvides) diskrediteerib tõsiselt taastuvenergeetikat ja vähendab investeerimiskeskkonna usaldusväärsust. Eksisteerib ka selge huvide konflikt, kus vastava valdkonna seadusloome algataja on samal ajal ühe turuosalise omanik ning ministeeriumi haldusalasse kuulub ka regulaator, keda kasutatakse läbiviidavate muudatuste põhjendajana. See olukord tuleb lõpetada.