Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Erakonnad harjusid võlgu elama
"Kui enne 2004. aastat oli niimoodi, et erakond kogus annetused ja kogutud annetuste baasil korraldati valimiskampaania, siis pärast 2004. aastat hakati valimiskampaaniaid tegema võlgu. Ja need võlad kaeti valdavalt järgmistel aastatel riigi antud toetustest," kirjeldas Adams olukorda pärast seda, kui riigi toetus erakondadele järsult suurenes ja samas keelati juriidiliste isikute annetused.
Annetused võtsid uue kuue. "Juriidiliste isikute annetuste ärakeelamine tegelikult ei teostunud. See on üks nendest samadest asjadest, mis on analoogilised nagu näiteks kuiva seadusega mitmel pool maailmas," rääkis Adams, lisades, et juriidiliste isikute annetused on põhiliselt säilinud, aga need on võtnud sellise kuju, et nad enam ei kajastu nendes arvudes, mida erakonnad esitavad riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjonile. Adamsi sõnul tehakse need annetused nii, et mitmed kampaaniakulutuste arved makstakse kinni, ja tõenäoliselt sellega kaasneb päris palju raamatupidamislikku võltsimist. "Legaalse valimiskampaaniamajanduse kõrvale tekkis nii-öelda varikampaaniamajandus, mis on küllaltki mahukas," lausus Adams.
Keskmine riigikogulane suurem pätt kui keskmine kodanik. Sotsiaaldemokraat Indrek Saar ütles oma ettekandes, et kui see, mida Adams rääkis, on tõsi, siis keskmine riigikogu liige on keskmisest enam korrumpeerunud ehk siis keskmisest suurem pätt.
"Riigikogu tuleks sellisel juhul ümber nimetada mingiks muuks koguks, sest sellisel juhul ei esinda ta kindlasti mitte kogu riiki, vaid ainult priviligeeritud klassi," lisas Saar.
Kas unistused on reaalsed? Saar märkis, et erakondade võlad on hiigelsuured juba enne tõsiste kampaaniakulutuste algust. "Mis saab siis, kui tuleb välja, et riigi toetus peaks ühel või teisel põhjusel vähenema?" küsis Saar. "Ehk maksab meil kõigil siiski kordki endalt küsida veel enne tõsise kampaania algust, millise surve alla me nende valikutega ennast asetame ja kas see annab meile võimaluse teha selliseid otsuseid, millesse me usume, et ehitada sellist riiki, millest me unistame?"
Autor: Katariina Krjutshkova