Riigikogu valimised 2011: lubaduste ökonoomika

Vali mind! Katkematu lindina palistavad teeääri plakatid "Allahindlus 40-70%", "Diivanid poole hinnaga", "Kümne päeva parimad hinnad" ja kõige selle vahel ikka uuesti ja ikka uuesti reklaam "Vali mind!!! Vali ometi!!!". Selline asetus jätab mulje, et tegemist on kogu maad hõlmava kaubamajaga.

Muidugi pole see nii lihtne - kui kaupmees tahab täiesti üheselt minu raha, siis vali-vali-mind tahab minult mandaati oma äriplaanile "Kuidas kogu maailma õnnelikuks teda … valija enda rahaga". Retseptid on erinevad, alates emapalgast, uuest algusest, tasuta kõrgharidusest, hinnatõusu peatamisest, tööpuuduse vähendamisest kuni laste aitamiseni ja kuni kindlaks olemiseni, millega võidad igal juhul.

Igati jumekad ettepanekud, tõeliselt heade tahete kaskaad. Ainult, et… mina olen alati tahtnud Rio karnevalile minna. Siiani pole õnnestunud. Kord pole aega, kord ressursse, kord kompanjone. Aga tahtmine on vägev, pidev ja kustumatu. Kui lähtuda kõige primitiivsemast ja vaataks, kas mul selleks raha on. Uups, tuleb välja, et sõiduraha jätkub vaid lennujaamani, seega ma ei saa kuidagi minna Rio karnevalile. Kui ma nüüd tõsiselt soovin seda eesmärki saavutada, pean selleks planeerima teatud tegevuste jada (otsin parema töökoha, säästan, laenan, röövin panka vms).

Niikaua, kuni ma vaid tahan, kuid ei näita, mida ma selle tahtmise saavutamiseks teen, pole mu jutt tõsiseltvõetav. Nagu rääkis vanaema Marie: ükskord olid lõbusas tujus mehed õhtuses külakõrtsis juba õige kuraasikad ning ärplemistujus sattunud vaidlema, kas on võimalik üle kõrtsikatuse hüpata. Ja kui siis üks meestest luksatas "Mina tahaks üle kõrtsikatuse hüpata", oli ka kihlvedu korvi õlle peale kerge sündima. Kogu kõrtsiseltskond läks loomulikult seda imeasja kaema. Lubajagi oli hakkamist täis ja piitsutas end üles: "Tahan üle kõrtsikatuse hüpata! Ma väga tahan! Ma ikka väga, väga tahan!" Tüki aja pärast küsisid siis külamehed, et mis toimub, hüppa juba, külm hakkab. Hakkamist täis mees polnud kade vastama: "Ega ma hüpata lubanud! Ütlesin, et tahan hüpata, ja nagu kõik olete tunnistajaks olnud, olen tõsiselt ja pikka aega seda tahtnud, seega lubaduse täitnud, kihlveo võitnud ja korvi õlut välja teeninud!"

Ühesõnaga, tahtmise ja tegemise võimekuse vahet tuleb arvestada. Loodan, et praegused valimisreklaamid on vaid omamoodi isutekitajad. Seega ootangi neile järge, aga juba sisulisi. Näiteks: "Aitab hinnatõusust! Selleks piirame vee, kanalisatsiooni ja kütte hindu!", "Tasuta kõrgharidus kõigile! Selleks vähendame bürokraatlikke tegevusi 100 000 ametniktunni võrra aastas", "Võid olla kindel! Selleks vähendame regulatsioone 200 000 ametniktunni võrra aastas".

Ükski selgitus ei tohiks aga alata vastupidiselt: "Selleks, et aidata lapsi, tuleb kehtestada automaks", sest selline lähenemine tähendab ainult üht - meilt, nii inimestelt kui ka firmadelt, tahetakse lisaraha ehk poliitik tahab meie kulul head inimest mängida. Asi pole üldse selles, et lapsi (emasid, vanureid jt) ei peaks aitama, muidugi peab, kuid sellised lisaraha mangumise kaudu aitamised ei hoia ära raiskamist, vaid viivad järgnevatele raiskamistele.

Kõigi selliste koormiste lisamine vaid vähendab meie konkurentsivõimet, mis viib päästmatult alla võimaluse kedagi aidata. Mu väide põhineb tõsiasjal, et me kogume praegugi piisavalt raha ühiskassasse, kuid kasutame seda paljudel juhtudel tegevuste imiteerimiseks.

Kas kõik, mida me iga päev teeme, on ikka vajalik? Seepärast ongi tarvis revideerida seniseid tegevusi, mitte alustada sellest, kuidas kellelegi raha/õnne (kas õnn on rahas?) juurde anda. Automaksu kehtestamine tundub esmapilgul täiesti viisakas, kuid ei erine näiteks müügimaksust küünemusta võrragi ehk see muutub omahinna osaks ja tõstab hinda. Sama hingevärinaga teatame, et on ikka paha küll, kui hindu tõstetakse. Kuid ei ole ju eraldi rahasummasid, eraldi maksusid, eraldi hindasid, on vaid ühendatud anumad, mille tasapinnad ühtlustuvad. Seega peaksime valimisloosungeid lugedes vaatama ka läbi põhimõtte: raha ei ole, raha ei tule.

Sest alles siis, kui tõdeme, et ressurss on piiratud ja ettepanekud on selle ressursi piires, võime rääkida tõsiseltvõetavatest valimislubadustest ja tõsiseltvõetavast tahtest, seni on kõik üks üle kõrtsi katuse hüppamine.

Majandusanalüütikuna võin tõdeda vaid ühte: rahvaluulet on tõesti tore kuulata, kui on aega, nagu vanaema Marie ütles, kuid maatrikstabeleid usun siiski rohkem.