Kas sponsorlogodega särgid saadikutele selga?

Oleme põhiseaduses sätestanud, et valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Ühetaolisus tähendab, et iga valija häälel on võrdne kaal. Ühetaolisuse mõiste sisaldab ka seda, et kõigile kandidaatidele ja kandideerivaile erakondadele peavad olema valimistel tagatud võrdsed tingimused. Riigi valimiskomisjoni kodulehelt olgu näitena toodud võrdne eetriaeg. Ent kuigi mõni tubli poliitdemagoog meile juriidiliselt korrektses keeles tõestab, et kõigil ongi võrdsed võimalused, pole see tõsi.

Riigikogus esindatud erakonnad saavad riigieelarvest toetust viiekordses vahes, rääkimata neist, keda parlamendis pole, kelle toetussummad on kordi väiksemad või ei saa nad sentigi. Mis võrdsetest tingimustest me räägime, teades, et suur osa sellest rahast kulub kampaanias ära?

On tõsiasi, et nii riigis kui ka omavalitsuses võimu omamine annab suure eelise. See, kui võimulolijad mehitavad olulisi riigi- ja munitsipaalameteid tublide parteisõdurite või lihtsalt lähedaste sõpradega, annab sageli valimiskampaanias selge eelise ja tekitab ebavõrdset konkurentsi. Näiteid võib tuua igaüks.

Profisportlaste koondis. Me eeldan, et riigikogu soov on vähendada korruptsiooni igal tasemel, ja ennekõike just poliitilisel tasemel. Paraku on tänane suhtumine selline, kus küünilisemad lõuapoolikud soovitavad, et riigikogu liikmed võiksid kanda sponsorlogodega särke. Siis oleks vähemalt aus mäng ja selge värk, millise sponsori abi partei ühe või teise liikme Toompeale tõi.

Me ju tegelikult ei taha, et riigikogu koosneks sarnaselt mitme postsovjetliku riigiga vaid oligarhide käepikendustest. Aga kui vaid jõulise raha toel on võimalik valituks saada, tekitab see ka kohustuse "annetajat" eriliselt kohelda. Nii sünnibki Allar Jõksi viidatud kohustus teha seadusi nende jaoks, kes on maksnud. Ka õiguskindluse seisukohast on see libe tee, kuna alati võib üleöö ilmuda keegi, kes maksab rohkem, et seadus ümber tehtaks.

Kui aga riigikogusse valituks saamine taandub eelkõige ja ainult (mustale) rahale, kas siis on keskmine riigikogu liige keskmisest kodanikust loomuldasa oluliselt rikkam ja/või enam korrumpeerunud ehk keskmisest suurem pätt. Riigikogu tuleks siis nimetada mingiks muuks koguks, sest ta ei esinda siis kindlasti mitte kogu riiki, vaid ainult kitsast privilegeeritud klassi.

Kapituleerume? Oleme seadnud endale eesmärgiks (eriti kohane on see nüüd, pärast edgargate'i), et valimised ei tohi kaasa tuua julgeolekuohtu. Valimisraha ei tohi tulla välisriigilt, ei välisriigi fondidest, riigi- ega munitsipaalettevõtetelt ega nendega seotud fondidest. Samal ajal jättis riigikogu enamik sellise regulatsiooni välja 2003. aasta seadusest, olgugi et Euroopa Liidus need reeglid kehtivad. Samuti kaotas riigikogu viimaste seadusmuudatustega sisuliselt võimaluse karistada keelatud annetuse vastuvõtjat. Sotsiaaldemokraadid olid selle seaduse lõpphääletusel paraku ainsad vastuhääletajad. Nii sunnivad erakonnad end üha enam võidurelvastuma ja hankima raha mis tahes hinnaga, et püsida konkurentsi valija häälte pärast.

Jänes või siga? Inimesed tahavad valida inimesi ja ideid, kuid valivad tihti hoopis kuvandit, sest hea raha eest on võimalik teha mullist mees. Professionaalsed mainekujunduseksperdid ja reklaamibürood suudavad reeglina läikima lüüa ka üsna tuhmi tüki. Üks netikommentaator kirjutas tabavalt: tegelikult on roheline must ja jänes siga… Seda me ju ei taha. Me tahame selgust, end esindama inimesi nende tegelike omaduste alusel, mitte valida pettekujutelma, mille on maalinud mainekujundus ja reklaamikampaania.

Suure sammu ühetaoliste, korruptsioonivabade, julgeolekuriski vähendavate sisuliste valimiste poole teeks valimiskuludele ülempiiri seadmine. Sotsiaaldemokraadid on esitanud eelnõu, mis paneb valimiskulutuste lae 320 000 euro juurde. Paraku ei toetanud riigikogu praeguse koosseisu enamus seda ettepanekut. Et oleks raskem ülempiirist mööda hiilida, tuleks tellida sõltumatuilt ekspertidelt valimiskulude audit, mis monitooriks erakondade tegelikke reklaamisekundeid ja -sentimeetreid. SDE otsuse-eelnõu lükkas valitsusliit läinud aasta lõpul aga tagasi.

Loodan, et alanud kampaanias on oma koht ka arutelul, kuidas teha erakondade rahastamine läbipaistvamaks, siis on ehk lootust oodata uuelt riigikogult ka tegusid. Lisaks ettevõtjate raha säästmisele tagaks see ehk ka mõnele poliitikule rahulikuma une ja aitaks kindlasti lihtsamini vahet teha, kes on jänes ja kes on siga.