Maailma vallutav leiutis sünnib vaid hobi korras

Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) elektroonikainstituudis juhtivteaduri professor Mini poolt patenditud meetod ja vanemteadur Olev Märtensi meeskonna poolt välja töötatud euromüntide ehtsust kontrolliv seade tõotab tuua meie tehnikateadlastele Euroopas au ja kuulsust, sest kõik ELi riigid on euromüntide võltsimisega püsti hädas. Sulid teevad nimelt järele mündiga mõõtmetelt ja kaalult sarnase litri ning kuna praegused seadmed oskavadki vaid nendele parameetritele tähelepanu pöörata, on nende ärapetmine lapsemäng.

Raha saab vaid akadeemiline teadustegevus. Sestap korraldas Euroopa Komisjon teadusasutuste seas hankekonkursi euromüntide tõhusamat tuvastamist võimaldava seadme väljatöötamiseks ning TTÜ teadlased võitsid selle. Min leiab, et sellise seadme tootmisõiguse saamine on ettevõttele suur võit ja veel suurem äri.

"Kahjuks pole Eestis firmat, kes sellise kõrgel insener-tehnilisel tasemel tootmisega toime tuleks," tõdes ta. "Leiutisest ja isegi prototüübist tootmiseni on väga pikk tee. Pealegi on meie teadusasutustel keeruline, et mitte öelda tülikas tootmisettevõtetega koostööd teha. Tööstur ütleb, et tal pole vaid paberil oleva leiutisega midagi peale hakata."

Nõnda on Min skeptiline teadlaste ja ettevõtjate vahelise koostöö tulemuslikkuse suhtes, sest meie teadustöö postulaat seisneb n-ö akadeemilise teaduse viljelemises, mille peamine väljund on artikkel.

"Tehnikateadlastele teeb see muret, sest väga kahju on, kui aastaid väldanud töö lõpeb vaid artikliga ja on määratud kusagil arhiiviriiulis tolmuma," nentis Min. "Vaja oleks, et meie töö tulemus oleks reaalselt töötav masin. Samas viibutatakse meile sõrme, et miks tegite teadusrahaga sellise riista. See on kõrvaltegevus, hobi kui soovite, aga mitte tõsiseltvõetav teadustöö."

Teaduse rahastamise süsteem välistab koostöö. Min nimetab ettevõtetes toimuva teadus-arendustöö võidukäigu jutlustajaid jutupaunikuteks, kel puudub tegelik seos sellega, mis n-ö päris elus toimub. Ta lisab, et kuni Eestis kehtib olukord, kus tehnikateadlane, selleks, et üldse oma tegevuse jaoks raha saada, peab esmalt vorpima artikleid, pole siinmail loota teadlaste ja ettevõtjate vahelise koostöö viljade valmimist.

Välja on kujunenud kahe äärmuse vahel kõlkuv nonsenss - tööstus ei vaja teadust, teadlased ei taha tööstusega tegeleda.

"Riiklikult ei toetata teadusasutuste äritegevust," nentis Min. "Ja ülikoolidest tulevate spetsialistide tase on lubamatult madal. Kahtlemata on ettevõtetel raske raha teenida inimestega, kes ei küüni nõutavale tasemele."

Tehnoloogia arenduskeskuse ELIKO juhataja Oliver Väärtnõu tõdes, et teadus- ja arendustegevusega kaasnevad riskid, mistõttu peab arendusplaane jooksvalt üle vaatama ja muutma meetodeid.

"Üks põletav küsimus on ELIKO kestmajäämine - riik on seda programmi esialgu ette näinud seitsmeaastasena, kuid meie loodame ellu jääda ka pärast selle lõppemist," rääkis ta. "Tahaksime tuua Eestisse rohkem elektroonikavaldkonna spetsiifilist teadmist, et meie ettevõtete konkurentsivõimet kasvatada ja aidata neil lisandväärtust luua."

Tootjate uuendusmeelsus jätab soovida. OÜ M&T Elektroonika juhatuse liige Olev Märtens tunnistas, et oluline probleem Eestis on koostöö vähesus ettevõtete, teadusasutuste ja riigi vahel uute toodete ja teenuste (st ärivõimaluste) arendamisel. "Siin on pikk tee käia kõigil osapooltel, aga arenduskeskused annavad siiski oma panuse. ELIKOta poleks meie tegevus võimalik," möönis ta.

Sarap ja Partnerid Patendibüroo Euroopa patendivolinik Margus Sarap nõustus Mart Mini seisukohtadega, nentides, et paraku ongi Eestis nõnda, et esiteks pole ettevõtteid, kes kannataksid välja arendustegevuse ja vajalikud toomismahud, teiseks ei jätku insenere, kes oskaksid projekteerida ja joonestada ja lõpuks selle kõik ka metalli panna.

"Teadlaste rahastamine on projektipõhine - raha otsas, lükatakse projekt kõrvale," märkis Sarap. "Edukamad on kaasa löönud Euroopa projektides ja see on neile võit. Seda näitab professor Mini kogemus. Eestis oleks tema seade üsna varsti unustusehõlma vajunud."

Patendibüroo OÜ Turvaja juhtivpartner Enn Urgas peab teadussaavutuste vähese kodumaise tööstuse kätte jõudmise põhjuseks asjaolu, et seda tööstust lihtslt pole.

"Eestis on vähe järel kaasaegset tööstust," nentis ta. "Suuresti on selle põhjuseks välisinvesteeringud, mille eesmärk on kodumaine konkureeriv tootmine välja suretada." Urgase arvates võiks maksusüsteem motiveerida ettevõtete arendustegevust.

OÜ Apprise LLC juhataja Alari Aho kogemus näitab, et nii riigil kui ka teadlastel on ettevõtjat raske aidata, kui ettevõtja ise aktiivsem pool ei ole. "Tuleb seada eesmärk, millist ärilist vajadust leiutis peab katma, leida rahastaja, komplekteerida arendusmeeskond jmt," selgitas ta. "Teadlastelt saab abi nutikate algoritmide ja meetodite näol, lõpliku asja peab ikka ise valmis tegema."

TTÜ teadlaste leiutatud nn impedantsmeetodil näeb professor Mart Min laia kasutusvaldkonda. Näiteks toiduainetööstuses - praegu tegelevadki TTÜ teadlased koos Eesti toidutootjatega liha kvaliteeti ja tootmisprotsessi õigsust kontrolliva bioimpedantsmeetodi väljatöötamisega.

Juba varem on põhimõtteliselt sama meetodit kasutatud näiteks USA-Rootsi firma St Jude Medical südamestimulaatorites, neid on viis tükki valmis teinud Mini osalusega OÜ SmartImplant USA kontserni Guidant-Boston Scientific jaoks.

TTÜ teadlaste leiutise sisuks on mitmesuguste materjalide ja struktuuride ning süsteemide analüüsimine elektriliste signaalidega võimalikult lihtsal viisil diskreetset numbrilist signaalitöötlust kasutades.

Põhimõte on selles, et seade mõõdab vahelduvvoolu elektrilist takistust laias sageduspiirkonnas. Esimese patendi sarnasele seadmele võttis TTÜ juba 2007. aasta alguses. Kui mündiautomaadile on paigaldatud selline seade, siis muudab see võltsmüntide tegijate elu sedavõrd keeruliseks, et professor Mini arvates ei tasu see tegevus enam ülepea vaeva nägemist.

Minu ELIKO eelmise perioodi mälestus on selline, et Artec Groupi, M&T Elektroonika insenerid, TTÜ ja ELIKO asjatundjad olid ühe laua taga elektroonikat arendamas. Ja see oli muljetavaldav. Koostöö tulemusel sai küll väga esialgse prototüübina üks seade valmis, mis muidu poleks valminud.

Eriti väiksemad ettevõtted, aga sellised ongi need Eesti n-ö oma firmad, mõtlevad üks päev korraga. Just ELIKO firmade osalusega teadus-arenduskeskused võimaldavad mõelda suuremalt. Samuti tegutseda senisest uuendusmeelsemalt.

Meie keskusel on neli arendussuunda. Esimene neist keskendub impedantsi (näivtakistuse) rakendustele kudede mõõtmisel ning selle konkreetne eesmärk on välja töötada lahendused, mis suudaksid diagnoosida veresoonte lupjumist.

Teine on targa keskkonna arendussuund, kus koos Ida-Tallinna Keskhaiglaga töötatakse välja telemeditsiini rakendusi.

Kolmandas arendussuunas tegeleme adaptiivsete kasutajaliideste väljatöötamisega.

Neljas suund keskendub nii tarkvara kui ka riistvara testimisele.

Ma arvan, et esmaseks takistuseks on vajalike firmade puudumine, st puuduvad tootjad. Näiteks ei tea mina küll Eestis olevat ühtegi ettevõtet, kes suudaks suures mahus toota näiteks uudsel poorse nanosüsiniku baasil akusid.

Tihtipeale tunduvad asjad takerduvat selle taha, et ei suudeta sõlmida korrektseid lepinguid leiutajate, patendiomanike ja koostööpartnerite vahel. Ühelt poolt kardetakse, et leiutis varastatakse, teiselt poolt, et ostetakse mittetöötav seade. Samas, näiteks biotehnoloogia valdkonnas on koostöö olemas ja firmad rakendavad edukalt teadlaste väljatöötatud lahendusi.

Sageli ollakse oma leiutisest väga heal arvamusel. Soovitan pilgu peale visata nii Eesti patenditaotluste kui ka kasuliku mudeli taotluste baasile, et tekiks aimdus, mida kaitstakse. Kui see tehtud, siis natuke internetis tööd ning üsna pea selgub karm, aga siiski tõsiasi, et paljud lahendused on juba olemas.

Patendikiri on paber, kus kirjas teatud kaitseulatus, see ei pane aparaati tööle. Kui minu juurde tuleks teadlane ja pakuks ainult patenti, siis võtaksin ju päris suure riski ja kulutused, mis kaasnevad uue lahenduse juurutamisega.