Teisipäev 17. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Millised on Eesti rahvuslikud huvid?

Meelis Kubits 28. jaanuar 2011, 00:00

Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene peatükk sätestab täpselt ja ühemõtteliselt kõige olulisema - meie endi kokkulepped eelmiste ja tulevaste põlvedega. Kõik ülejäänud toetavad tegevused, loosungid ja seadused peaksid olema allutatud rahvuslike huvide teenimisele.

Meil armastakse rääkida sellest, et Venemaal on Eestis suured huvid. Päris kindlasti pole Venemaa huvid Eesti suhtes nii suured kui teistel naabritel Rootsil ja Soomel. Või siis nii kilomeetrite poolest kui ka kultuurilises mõttes kaugel riigil nagu USA-l. Aga oma huvid on Venemaal Eesti suhtes kindlasti. Pigem võiks küsida, miks ei ole Eestil Venemaa suunal oma huve?

Jätaks soomlaste otsustada, mis põhjusel nende riigijuhid kümmekond korda aastas vene kolleegidega kohtuvad. Lootus suhelda oma naaberriigiga läbi Brüsseli ei ole mitte ainult veider, vaid maailma tänast poliitilist konjunktuuri vaadates ka mitte enam päris adekvaatne hoiak. Aeg on hakata koostama plaani juhuks, kui Vladimir Putin jätkab ühel või teisel kujul Venemaa valitsemist veel järgmised 10-15 aastat, juhuks, kui Saksamaa kantsler ei ole enam Angela Merkel, on aga mõni Gerhard Schröderi sõber, kelle esindatud raha ühes Euroopa energeetikaprojektis meile kuidagi ei sobinud. Ja arendaks ikka sama plaani juhuks, kui Putini sõber Silvio Berlusconi jätkab noorenemist sarnaselt teda ümbritsevatele noortele daamidele. NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen soovib aga jätkuvalt oma nime ajalukku raiumist kui personaalse läbimurde tooja NATO-Venemaa partnerluses. Eesti head tundjat ja sõpra Rasmusseni peaksime selles plaanis toetama, sest on väga raske mõista, milles seisneks meie ellujäämisvõimalused NATO-Venemaa halvenevate suhete korral.

On vägagi Eesti huvides saada isiklik kontakt Venemaa liidritega isegi siis, kui Mihhail Hodorkovski ei saa kohe vanglast välja ja Anna Politkovskaja tegelikke tapjaid ei mõisteta süüdi. Eristame oma rahvuslikud huvid oma rahvuslikest kannatustest ja emotsioonidest, mis tihti väljenduvad peaaegu kompleksidena. Kui reaalselt kannatanud inimesed nagu Heiki Ahonen suudavad seda teha, peaks teised ka seda suutma.

Tihti noomitakse ettevõtjaid, et mida te sealt Venemaalt otsite ja keegi teid seal ei oota. Aga kus meid siis nii väga oodatakse? Soome ja eeskätt Rootsi suur majanduslik sõprus Eestiga põhineb ühemõtteliselt kasul ja huvidel, kuid samal ajal on nende koduturud erakordselt korporatiivsed ning rahvuslikult kokkuhoidvad. Võidelda tuleb iga turu eest. Aastavahetuse Tallinna tänavad, restoranid ja kaubanduse täitsid üle keskmise jõukad ja lõbusad vene turistid. Viimased kaks aastat suhtelist vaikust Eesti ja Vene poliitikute tavapärases vastastikuses karjumisvõistluses on tohutult elavdanud tavakodanike omavahelist läbikäimist. Raske on selles midagi halba näha.

Eesti-Hiina pragmaatilised suhted võiksid olla eeskujuks Eesti läbikäimisele paljude teiste maailma suurte ja väikeste riikidega ning lepime kokku, et me ei hakka arutama, kumb on kommunistlikum riik, kas Hiina või Venemaa. Isegi kõige rahvuslikuma Eesti peaministri Mart Laari "juhuslik" kohtumine Dalai Laamaga riigikogu koridoris 2001. aastal oli Hiina poliitikat järgiv ja nauditav diplomaatiline akt. Väärtused olid kaitstud ja huvid ei saanud riivata. Ajakirja Forbes kahtlemata subjektiivse hinnangu põhjal on Hiina liider Hu Jintao 2010. aasta maailma mõjukaim inimene. Sama tabeli mees number kaks, Ameerika Ühendriikide president Barack Obama, sooritas nädalapäevad tagasi Hu ees kummarduse, millest sügavam on olnud vaid miljardär Mihhail Fridmani ning BP juhi Lord Browne'i kummardus Vladimir Putini ees nende visiidil 2006. aastal.

Uus maailmakord Himeerika on sündimas, rahakott ja pikk plaan on hiinlaste käes. Eestil on olnud oma, huvidel ja loodetavasti vastastikusel kasul põhinev Hiina poliitika, mida ei ole ametlikul tasemel vürtsitatud jutuga demokraatia ekspordist. Nii väike ja noor demokraatia kui seda on Eesti, peaks tõsiselt mõtlema enne, kui järjekordsele kultuuriliselt täiesti ebasobivale maale demokraatiat viima hakkab. Ja kas alati sobibki meil oma kogemuse põhjal kõigile eeskujuks üritada olla? Gruusia kogemus on väga mitmekülgne ja osutunud kalliks ka meie sõpradele grusiinidele endile.

Eesti rahvuslikes huvides on suure osa avaliku sektori tegevuse ümbermõtestamine ja asetamine aktiivse kodanikkonna teenistusse. Ahistamine tuleb asendada abistamisega. Efektiivsuse mõõdupuu peaks olema tehtud projektid ja talupojamõistusel põhinevad otsused, mitte uhkeldamine kriminaalasjade rohkusega, mis baseeruvad juba mõnda aega täiesti oma elu elavatel seadustel. Veel ei ole hilja pidurdada Peterburi Jaani kiriku valmimisega seotud ja hoolikalt planeeritavat pikaajalist juriidilist nõmedust. Soome suurfirma tellimusel Peterburis hotelli ehitus- ja arendustegevust korraldanud Märt Vooglaid võiks teha koolituspäeva Jaani kiriku projektis kaevavale ametkonnale ja rääkida, kuidas käib ühe suure ehitusobjekti valmimine riigis, mis kõigub maailma korruptsiooniedetabelis ca 150 kohal. Ja kuhu kiriku ehitamine on Eesti rahvuslikes huvides väga suur tegu.

Kogu Lääne demokraatias räägivad korruptsioonivastasest võitlusest kõige enam poliitikud, kelle seas on teatavasti korruptante rohkem kui mistahes muus kogukonnas. Eesti on nii väike, läbipaistev ja Soomele lähedal paiknev riik, et korruptsioon on hetkega tajutav. Ja meie korruptsioonivastane võitlus on olnud edukas, Eesti ja Läti erinevad selles põhimõttelises küsimuses nagu öö ja päev. Suuremaks mureks tuleb aga pidada mõõdutundetult kasvavat lauspopulismi, mis minu arvates on toonud tänaseks Eesti riigile korruptsioonist suuremat kahju. Piirilepingu ratifitseerimisdokumendile oma kommentaaride pusserdamine ja Nord Streami naeruväärne ärapõlgamine olid teatavasti üksikisikute solvumisest tingitud sisepoliitilise võitluse tulemused, mille hinda ainuüksi rahas võib lugeda kokku miljardites. Nüüd juba miljardites eurodes. Poliitiliselt On Kõik Korrektne. POKK. Võib-olla me juba olekski viie rikkama Euroopa riigi seas, ilma naljata. Keegi pole suutnud veenvalt selgitada, milles oleks seisnenud siinkohal järeleandmised Venemaale.

Eesti ettevõtluskeskkond on olnud pigem hea, kuid mitte ilmtingimata seetõttu, et kodanik saab asutada ettevõtte 20 minutiga. Mitte kellelgi ei ole vaja asutada oma äri 20 minutiga. Ettevõtjaid huvitab seadusandlik stabiilsus ja turvatunne nagu iga teist kodanikku. Loeme kokku Eesti suurettevõtted, kel pole olnud viimase viie aasta jooksul tõsisemat juriidilist vaidlust riigiga, kelle ruume poleks läbi otsitud, esitatud kahtlustusi või kelle juhid ei käiks vestlustel ametiasutustes. Loeme nüüd kokku Fortune 500 põhjal (jätame välja Gazpromi ja Lukoili) maailma suurimad ettevõtted, kes on investeerinud Eestisse - neid nimekirju ei maksa välisriikide EAS-i esindustesse laiali saata.

Kõik Eesti peamised teetähised viimasel 20 aastal on olnud seotud mõne rahvusvahelise klubiliikmelisusega. Mida väärikam klubi, seda kallim klubikaart ja seda enam tuleb ise panustada. Tihti ka alluda. Meeldivusele orienteeritud poliitika. Täiesti mõistetav ja aktsepteeritav, et klubidesse saamise tingimuseks on olnud osaline loobumine Eesti suveräänsusest ja rahvuslikust eneseteadvusest. Olgu selleks siis 2% SKP-st padrunitele, mida me ikkagi päris otstarbekalt välja tulistada ei suuda (muuseas, mille taha on jäänud kõlavate kahepoolsete lepingutega Eesti ettevõtjatele garanteeritud vastuostud?) või tihti euronormidega sildistatud kaudne ettevõtjate maksustamine. Arvestatav osa Euroopa pealinnade väga headest restoranidest ei saaks kunagi Eestis tegevusluba. See on üldteada fakt. Eesti restoraniomanikud on läbi põhjendamatult karmide nõuete ja liigsete kraanikausside ammu need maksud ära maksnud, mida neilt justkui ettevõtluse tulumaksu kaotamise kaudu enam ei küsita.

Seesama ettevõtete tulumaksu kaotamise eest seismine ise on üks ilusamaid näiteid Eesti poliitikute, ametnike ja ettevõtjate ühisrindest väljaspool Eestit. Oskame küll ilma pealekaebamata koostööd teha. Teeks rohkem.

Klubi liikmeks saamise käigus toimus ka vara müük loosungi all "kapitalil pole rahvust". Samas teame, et kõik Eestisse tehtud suuremad välisinvesteeringud on toodud siia oma riigijuhtide otsesel toel ja see trend jätkub kogu maailmas. David Cameron nimetab end Briti äri müügimeheks. Selgub tõsiasi, et seal, kus on kapital, on kapitalil ka rahvus. Kapital kaotab oma identiteedi hetkel, kui see satub ühisesse anonüümsesse pensionikatlasse ja investeeritakse riigist väljapoole. Kes selgitaks veenvalt, miks ei võiks osagi Eesti tulevaste pensionäride rahast olla investeeritud Rootsi pankade juhtimisel Eesti majandusse ja süstida veidigi likviidsust turule, mille panganduskraanid on sootuks kinni keeranud? Kõik me tahame uskuda, et president Toomas Hendrik Ilvese jagatud kõrge autasu Michael Wolfile oli tähelepanuavaldus, mis motiveerib traditsioonilise pangandustegevuse jätkumist Eesti Vabariigis.

Poliitikud võitlevad omavahel ja ametnike võimu vastu. Ametnikud võitlevad neile poliitikute poolt antud õiguste eest ja ettevõtjate vastu. Ettevõtjad võitlevad elu eest ja kasumi nimel. Eesti on sedavõrd väike riik, et ainuüksi ühe inimese vahetus valitsuses võib anda korraliku tõuke arenguks, see on kriisi kõige olulisem õppetund. Eesti asub geograafiliselt niivõrd unikaalses kohas ja omab väga motiveerivaid, häid naabreid. Tuleb vaid oma kompleksidest üle saada, lõpetada vaenlaste otsimine ning lähtuda Eesti Vabariigi põhiseadusest ja rahvuslikest huvidest.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:46
Otsi:

Ava täpsem otsing