Pensioniaugu täiteks vajame kõrgepalgalisi

Kui tänavu on puuduolev summa 550 eurot iga Eesti maksumaksja kohta, siis aastaks 2017 tuleks praeguste arengute jätkumisel leida I pensionisamba rahastamiseks lisaks sotsiaalmaksule summa, mis võrdne 1000 euroga iga maksumaksja kohta aastas.

Et riigi sissemaksed II sambasse tuleb I samba ehk riikliku pensioni arvelt, ja et riikliku pensionisüsteem rahastamiseks peab tulevikus lisaraha leidma, on ammu teada. Küll aga muudab Äripäeva ärevaks asjaolu, et probleemi ei taheta ikka veel selgelt välja öelda ega lahenduste üle arutama hakata.

Kuigi analüütik Hardo Pajula sõnul algab probleemi lahendamine tunnistamisest, et lahendust polegi, võiks ikkagi ka 60-70ndatel sündinud inimesed tulevikus riiklikku pensioni saada. Mis võiksid olla lahendused maksukoormuse tõusu asemel, mida toimetus kaaludagi ei taha?

Äripäeva arvates on vaja Eestisse juurde kõrgepalgalisi töökohti ja leevendada kõrgepalgalise võõrtööjõu riiki toomise reegleid. Miks mitte sätestada mingi palgapiir, millest alates on kolmandatest riikidest Eestisse tööle asumine tõeliselt tervitatav, st ei ole karistatav bürokraatia ja kvoodi alla minekuga?

Fortune 500 firmad pole peale kolme-nelja erandiga Eestit märganud ega siia investeerinud. Seega tuleb Eestit kui investeeringu sihtriiki neile otse, kasvõi riigi kõrgeimate võimukandjate tasemel reklaamida.

Samuti ei oleks üldse halb Skandinaavia meedias turistide Tallinnasse meelitamise kõrval meelitada ka ettevõtjaid senisest enam Eestisse. Tutvustada uuringuid, mille kohaselt pole eestlase tootlikkus madalam skandinaavlase omast (neid on teinud needsamad Skandinaavia ettevõtted), näidata maksudest jm eelistest tulenevat paremat võimalikku kasumit siin. Panna kokku 10 selget eelist, miks tasuks tehas ja töökohad Eestisse tuua ning neid rõhutada. Ja neelata alla Skandinaavia ametiühingute ja avalikkuse valulise reaktsiooni – tegemist ausa konkurentsivõitlusega.

Oleme aastaid kadedusega vaadanud Euroopa, eriti Põhjamaade sotsiaalset heaoluühiskonda. Mööduv majandus- ja võlakriis aga näitab, et ei suuda seda Euroopa ega suuda ilmselt varsti ka Põhjamaad seda mudelit toimimas hoida. Võetud võlad tahavad maksmist ja kindlasti avaldab see survet ka nende riikide maksukoormusele. Eestil on meie heade naabrite ees selgeks erinevuseks sisuliselt olematu riigivõlg, mis mõnede aastate jooksul võiks kumuleeruda selgeks eeliseks maksukoormuses ja seeläbi ettevõtluskeskkonnas.

Samal ajal ei tasuks mõnede aastate pärast (mil II sambast pensioni saavate arv kriitilise piirini jõuab) kaaluda tõsiselt laenu võtmist riikliku pensionisüsteemi käigus hoidmiseks.

Ei tasuks endiselt unustada riiklikke eri- ja sooduspensionite saajate ringi aegajalt ajakohastamast (loe: vähendamast).

Ärme lükka vananeva ühiskonna tõttu üha raskemaks muutuva pensionisüsteemi rahastamise lahendamist edasi praegu koolis käivale põlvkonnale. Põhjamaade heaoluühiskonda pole võimalik ega mõtet kopeerida, kuid teatud riiklik pension on võimalik ka olukorras, kus ühel tööl käival inimesel on „teenindada“ kaks pensionäri mõnede aastakümnete pärast.