Ajahüpped linnateatris

Etendus "Aeg ja perekond Conway" jätab otsad lahtiseks - kas etenduses kujutatud hüpped ajas edasi ja tagasi on laval loodav reaalsus või toimuvad ajarännud vaid peategelase Kay fantaasiates. J. B. Priestley 1937. aastal kirjutatud näitemäng sai inspiratsiooni J. W. Dunne'i raamatust, mille pealkiri oli "Eksperiment ajaga" ning kandev idee selline, nagu poleks lineaarset aega üldse olemas. Inimene vaid tajub aega lineaarsena, kuigi kõik ajahetked on ühes hetkes koos.

Priestley näidendi sisu on jaotatud kahe erineva visuaalselt hoomatava aja vahel. Esimene ja kolmas vaatus toimuvad 1919. aastal ehk Esimese maailmasõja järgsel perioodil ning sündmuste raamiks on tütarlaps Kay 21. sünnipäeva pidu. Teine vaatus põikab aastasse 1938 ehk Teise maailmasõja eelsesse aega, kui Kay on saanud 40aastaseks.

Hetked tulevikust. Lugu vaatleb Conwayde perekonna saatust, milles olevikutasand maalib pildi perekonnaliikmete ambitsioonidest ja tulevikulootustest ning tulevikulõik kirjeldab seda, mis ühest või teisest inimesest hiljem saab. Selle, kas sündmused toimuvad tegelikult sellises järjestuses, nagu neid näidatakse, või on tegemist puhtalt Kay tulevikuvisiooniga, jätab autor mõneti lahtiseks.

Linnateatri dramaturgi Triin Sinissaare hinnangul on lavastaja Elmo Nüganen läinud pigem seda teed, mis tõlgendab vahepõiget tulevikku kui kujutlust.

"See on küll loogiline tulevik, mille juured on algses hetkes, kuid see on siiski nägemus sellest, mis võib, aga ei pruugi niimoodi minna," rääkis Sinissaar.

Tšehhovi mõjutused. Dramaturgi sõnul on etendus põnev ning uusi mõtteseoseid loov, kuid ei lähe siiski ülemäära filosoofiliseks. "Etendus on pigem haarav ja emotsionaalne kui padufilosoofiline. Laval on hulk noori inimesi ja tegevus toimub sünnipäeva kontekstis, mistõttu on seal hoogsat ja rõõmsat emotsiooni palju. Teisest küljest on see omamoodi kurb ja väga puhas lugu," arvas Sinissaar.

Ühe paralleeli etenduse emotsioonide kirjeldamisel tõmbas Sinissaar Anton Tšehhovi teostega. "Mingi teatav melanhoolne tšehhovlik nüanss on seal kogu aeg olemas. Paralleel tekib Tšehhovi "Pianoolaga", mis oli Nüganeni eelmine lavastus samal laval. Ka autoritekstis on mitmel korral Tšehhovile viidatud ja näha on, et see on näidendi kirjutamist mõjutanud," märkis Sinissaar.

Kaunid dekoratsioonid. Et etendus vaatajale võimalikult võimsalt mõjuks, on oma panuse andnud läti kunstnikud Andris Freibergs ja Kristine Pasternaka, kelle tööd hindas Sinissaar suurepäraseks.

"Kujundus on lahendatud väga visuaalselt, seal mängitakse nii koloriidi kui ka kostüümidega, nii et ajastute vahetus on hästi märgatav. Lausa rõõm on nii heade kunstnikega koos töötada," kiitis Sinissaar.