Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Rootsi diplomaadi ainus relv Baltikumis oli Rootsi lipp

Kadri Bank, Anne Oja 24. veebruar 2011, 09:00

„Missiooni juhina oli mul auto ja selle parempoolse tiiva juures väike Rootsi lipp, mis tähendas kaht: baltlastele, et me oleme siin ja seisame teie kõrval, ning nõukogude võimule, et me näeme teid ja mida iganes te teete – see ei ole enam nii nagu 1940. aastal.“

Rootsi diplomaat Dag Sebastian Ahlander, kes asus Nõukogude Liidu lagunemise eelõhtul tööle Rootsi peakonsulina Leningradis ning rajas Tallinnasse ja Riiga esimesed konsulaarpunktid, nimetab lipukest auto küljes oma „ainsaks relvaks“. „Kahe kriisi – jaanuaris 1991 toimunud Vilniuse verise pühapäeva ja augustiputši – aegu sõitsin ma autoga ringi ja parkisin selle parlamentide ette, et lihtsalt oma lippu näidata. Lennart Meri on pidanud seda oluliseks toetusavalduseks,“ meenutab ta.

Eelmisel neljapäeval avalikustas Rootsi välisministeerium üle 20 aasta tagasi Rootsi diplomaatide poolt kodumaale lähetatud raportid ja analüüsid Nõukogude Liidu lagunemise ja Baltikumi iseseisvumisprotsessi kohta. 1989.-1991. aastatest pärit dokumendid sarnanevad sisult ja stiililt vägagi ajakirjanduslike reportaažide või isegi ilukirjanduslike katsetustega, tehes kokkuvõtteid kohtumistest nii Gorbatšovi, Jeltsini kui ka Baltikumi poliitikutega. Leidub ka refereeringuid venekeelsetest ajalehtedest ja koduministeeriumile antakse selgitusi Baltikumi ajaloo iseärasuste kohta.

Kuigi praegune välisminister Carl Bildt otsustas dokumendid avalikustada osalt seetõttu, et näidata Rootsi diplomaatide oskuslikkust ja analüüsivõimet, tunnistasid diplomaadid ise, et tundsid end NLi lähetatuna täiesti tundmatus kohas vette visatuna. Stockholmis toimunud seminaril meenutasid nad, et kodumaaga suhtlemine oli vaevaline, sest kaugekõne tellimuse täitmine võis võtta päevi, raportite kirjutamiseks oli vähe aega, sest iga nädal tuli sõita kolme Balti riigi vahet, ja strateegilised juhised koduministeeriumilt olid peaaegu olematud.
Ahlander ja Riias asuva konsulaarpunkti konsul Lars Fredén olid esimesed ja tükil ajal ka ainsad välisriigi diplomaadid, kes sellist kirjavahetust kodumaaga pidasid. Seetõttu polnud ühtki kolleegi, kellega nõu pidada. Ja õieti polnud ka välisministeeriumilt vastust, millisel õiguslikul alusel seda tehti, sest diplomaatide tööd reguleeriv Viini konventsioon poliitilist raporteerimist ei puuduta. Ahlander märgib, et „kui asjad oleksid läinud teisiti“, siis oleks neist saanud nõukogude võimule kindlasti selge sihtmärk.

„Kõik, mis mul sellele ajale tagasi mõeldes meenub, on see, kui külm oli, kui pime oli ja kui üksildane ja väsinud ma olin,“ meenutab Fredén. „Ma ei tahagi väita, et ma sain aru, mis tegelikult oli sündimas,“ jätkab ta. „Meil oli ettekujutus, et USSR võib kokku variseda, aga me ei teadnud, millal. Ma ise oletasin, et see võiks juhtuda 1990. aastale järgneva 5-10 aasta jooksul. Kogu selle aja tegutsesime me Baltikumis ja Moskvas aga lõputus hallis tsoonis.“

Örjan Berner, Rootsi tollane suursaadik Moskvas, märgib, et baltlased küll kahtlemata alustasid iseseisvumisliikumist koos grusiinide ja mingil määral armeenlastega, kuid NLi lagunemisel sai tegelikult määravaks olukord Venemaal ja lõpus ka Ukrainas.

„Me teadsime küll, et majanduslikult oli NLi olukord väga keeruline. Aga me ei pannud kokku kolme olulist fakti: et nafta hind oli alates 1985. aastast aina langenud, et olid olnud äärmiselt halvad vilja-aastad ning et riigi laenud kahest Lääne pangast ja kahelt valitsuselt tegid peaaegu võimatuks NLi jaoks olukorraga toimetuleku,“ ütles Berner. „Elanikkonna toiduga varustamist poleks saanud teha ilma Läänelt lisakrediiti saamata. Ja seda poleks neile kindlasti antud, kui NL oleks otsustanud kasutada relvajõudu Baltikumi, Gruusia või Venelaste vastu.“
Viis, kuidas Venemaal riigipööre toimus – st äärmiselt amatöörlikult ja ebakindlalt – võib Berneri sõnul viidata sellele, et isegi Venemaa opositsioonipoliitikutel oli aimdus, et kui ka nemad tulevad võimule, laguneb NL niikuinii.

Tasub teada
Rootsi „wikileaks“
Rootsi välisministeerium avalikustas Nõukogude Liitu käsitlevad Rootsi diplomaatide raportid ja analüüsid aastatest 1989-1991.
Ministeeriumi kodulehel on kättesaadavad umbes 90 dokumenti, kokku u 500 lehekülge. Osa neist avaldati ka raamatuna.
Avalikustamata on jäetud dokumendid, mis puudutasid suhtlust teiste riikidega.

Näiteid dokumentidest:
18. jaanuar 1991 (13. jaanuaril on toimunud Vilniuse veresaun)
Kiireloomulises teates välisministeeriumile kirjutab Dag Sebastian Ahlander: „Olukord Eestis on järsult halvenenud. Eesti kaitsenõukogu on saanud infot, mis on pannud neid tugevdama parlamendi ja valitsuse hooneid Toompeal.“ (Toompea juurdepääsuteed tõkestati kivirahnude ja betoonplokkidega - toim).

21. jaanuar 1991 (Päev enne on toimunud veresaun Riias)
Ahlander: „Savisaar arvas, et kuna Nõukogude võimudel ei õnnestunud kohalikku võimu haarata, püüavad nad nüüd Baltikumi rahvaid destabiliseerida, et valmistada ette maad otseseks presidendivõimuks Baltikumis. See võiks ka seletada, miks tolereeritakse välisriikide korrespondentide ja diplomaatide viibimist Baltikumis – tahetakse näidata kogu maailmale, kui ebastabiilne siinne ühiskond on.
Eesti ülemnõukogu esimees Rüütel helistas pärast Vilniuse veresauna koheselt Jeltsinile ja hoiatas, et venelasi võidakse nüüd kõikjal, kus nad vähemusrahvusena elavad, pidada sandarmideks. Ta kinnitas Jeltsinile, et Balti riigid valmistavad ÜROle ja ülejäänud maailmale ette ühisavaldust ja küsis, kas Jeltsin võiks seda toetada. Jeltsin nõustus ja läks ka otsekohe Tallinna.
/…/ Leedu veresaun liitis eestlased Savisaare ja Rüütli selja taga kokku. Sügise mõrud poliitilised erimeelsused on ajutiselt lahenduse saanud.

19. august 1991 (Augustiputši ajal)
Kiireloomulises sõnumis kirjutab Ahlander Moskvast: "Saatkonna töötajad nägid täna keskpäeval kümmetkonda tanki, mis liikusid Vene valitsushoone poole, kus Jeltsin pidas kl 11 pressikonverentsi. Soomukeid on näha ka sillal. Seal seisid mõned tankid T72, kahuritorud suunatud valitsuse peakorteri poole. Tanke on nähtud ka Kremli ümbruses, mis tundub ise olevat suletud.“

Rootsi välisminister ei pidanud Eestit okupeerituks

Nõukogude Liidu lagunemise perioodi jääb ka Rootsi üks suuremaid välispoliitilisi ebaõnnestumisi.
Ahlander meenutas, et Rootsi tollane välisminister Sten Andersson tahtis näidata, et ta toetab Gorbatšovi reforme. Ta ütles diplomaatidele, et Rootsi peamine ülesanne on teha Baltikumist perestroika musternäide.
1989. aasta novembrikuus, kui Andersson aga Tallinnat külastas, toimus mõlema riigi ajakirjanikele pressikonverents. „Andersson tuleb ja otsekohe küsivad ajakirjanikud, kes Eesti on või ei ole okupeeritud,“ meenutab Ahlander.
„Hr Andersson räägib pikalt Rootsi välispoliitilistest põhimõtetest (neutraliteedipoliitikast - toim). Teeb seda kolm korda, aga neljandal korral kaotab enesevalitsuse ja karjatab: ”Ei.” Kõik ajakirjanikud lahkuvad ruumist ja kiirustavad kohe lahvatavat skandaali raporteerima. Meil (diplomaatidel – toim) võttis kaks aastat, et jätta seljataha see dramaatiline Rootsi välispoliitika ebaõnnestumine.“

 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. February 2011, 13:26
Otsi:

Ava täpsem otsing