Mahetootja vajab kodumaist tööstust

Ain Alvela 03. märts 2011, 00:00

Talupidajad, kes mahetootmise oma südameasjaks võtnud, ütlevad, et nad võiksid toota palju rohkem kemikaalidest puutumata piima, teravilja, liha ja juurikaid, ent vajaka jääb realiseerimiskanalitest. Nimelt on Eestis puudu arvestatav mahetootmisel põhinev toidutööstus.

Nii on Pärnumaal Koonga vallas Mätiku talu pidav Aivar Pikkmets sunnitud oma poolesajalt lehmalt saadava mahepiima müüma n-ö tavatoormena Tere piimatööstusele, sest aastas müügiks minevat 350 tonni piima ei suudaks talu eales turgudel ja laatadel kaubaks teha. Eraldi mahepiimaliini aga ei ole ükski kombinaat siiani käima pannud, kogused on liialt väikesed, tarned ebaregulaarsed ja sellise piima kokkukogumine teeks toodangu omahinna liialt kalliks, leiavad töösturid.

Mahepiima kogumine osutus kalliks. Paar aastat tagasi üritasid mahepiimatootjad seda kolme päeva jooksul üle Eestimaa kokku koguda, et panna Järva-Jaanis tööle mahepiimapulbri tootmine. Et aga maheda piima talud paiknesid väga hajali ning nende kogused jäid sajakonna kilo kanti, siis ilmnes, et kui tavapiima kilogrammi kogumisele kulub keskeltläbi kaks eurosenti, siis mahepiima puhul tuli see ligi 5 senti/kg.

"Meie ajend mahepiimatootmisega tegelemiseks on viimase kümne aasta jooksul olnud see, et siinsel paepealsel pinnasel on lihtsalt kõige otstarbekam kasvatada rohusööta, mitte teravilja," selgitas Aivar Pikkmets. "Oleme oma eesmärgi - ellu jääda ja võimalikult hästi majanda, täitnud. Tõhus abi olnud ka mahetootjatele makstav toetus."

Pikkmets loodab, et suveks käivitatav Eesti Talupidajate Keskliidu algatatud mahepiima müügiautomaatide projekt pakub tootjatele mõningast leevendust, aga ikkagi oleks vajadus ühistulistel alustel toimivate tootmisüksuste loomiseks.

"Natuke asjad siiski liiguvad, näiteks on mitu mahetootjat Märjamaa Lihatööstuse omanikeringis, Lätis pannakse ilmselt püsti mahetärklise tootmine, Saidafarmil ja Pajumäe talul on oma mahe väiketootmine ning nad teevad ränka tööd, et kaubale turgu leida," rääkis ta. "Olen ka oma tootmisele mõelnud, aga kust võtta umbes 300 000 eurot, et kas või nn konteinerpiimatööstus püsti panna. Ja siis veel toodangule ostjad ka leida."

Ta toob näiteks oma talu kõrvaltegevuse - rüpsiõli tootmise. Ostnud paari aasta eest naabrilt viis tonni maherüpsi, pressis ta selle õliks ja villis pudelitesse. Praeguseks on õnnestunud maha müüa ehk sada liitrit, 400 aga seisab n-ö ootel.

Turumüük kui elustiil. "Mõne inimese elustiili hulka kuulub turul oma kraami müümine ja see ongi väga vahva, aga sellistel mahetootjatel on enamjaolt mingi kõrvaltegevus, mis neid elus hoiab. Mina elan ise ja elatan oma peret ainult talust - mul on naine ja tütar siin ametis, Olustvere lõpetanud poeg on palgal. Me ei saa endale lubada turul pudeliga piima müümist," iseloomustas Pikkmets oma elufilosoofiat. Ta on seda meelt, et nõus tasub olla pigem väiksema, kuid stabiilse rahaga. Sestap on ta usaldanud mahekraami müümise TÜ-le Eesti Mahe, piima realiseerib ta piimatootjate ühistu EPIKO kaudu.

Teenekas talupidaja Johannes Valk, kes 2008. aastal oma juurviljakasvatusega tegelenud Laheotsa talu OÜ-le Riitsinus müüs, pole kunagi mahetootmisega tegelenud ning leiab, et kontrollitud väetamine ja taimekaitse annavad meie oludes piisavalt hea kvaliteediga toodangu.

"Arvan, et vahendite puudus ja vähetasuv tootmine on üks tegur, mis sunnib haarama n-ö viimasest õlekõrrest ja katsetama mahetootmisega," hindas ta. "Aga liiga tihti lõpevad need katsetused kurvalt."

Mahekauba hindade kohta ütles Valk, et need on pigem mitu korda kui kümnetes protsentides kõrgemad tavatoodanguga võrreldes.

"Kui saadakse tavatoodanguga võrreldes oluliselt madalam saagikus, mida on kahjustanud haigused ja kahjurid, seda suure käsitsitööjõu kuluga, siis on kõrge müügihind paratamatu. Liigkasumit kapitalismis pole võimalik teenida," kinnitas ta.

Tavalise teraviljakasvatusega tegelev Ivo Eenpalu, kes kuulub ka MTÜ Eesti Noortalunikud juhatusse, tunnistas, et pole hakanud mahepõllundusega tegelema, kuna sellega kaasneb suur kapitalivajadus, raha ringlus on aga aeglane, pealegi lisandub mahetootmisele suur töö hulk ja sellega paratamatult kaasnevad kõrged tööjõumaksud.

"Põllumajanduslikku tootmist mõjutab eelkõige ilm. Ja kui arvestada veel viimaste aastate suurt toodanguhindade kõikumist, siis ei teki erilist tahtmist lisariske võtta," selgitas Eenpalu. "Tõsi, mahetootmise eest saab kõrgemaid otsetoetusi ja toodangu eest kõrgemat hinda, kui muidugi õnnestub seda mahedana ka müüa, aga minu silmis ei ole need piisavad argumendid, et täiendavaid riske võtta, mis suure tõenäosusega ennast majanduslikult ei õigusta."

Eenpalu hinnangul oleks müügi tõhustamiseks vaja ühistegevust. "Ütlen ausalt, et eestlane on ikka veel tobu - saagu või viletsam, aga ühistegevusega ta ei tegele," nentis ta.

Tartus kolme ettevõtliku ema ühistööna loodud OÜ Valete ökopoodi pidava Madli Zobeli sõnul on kodumaised mahetootjad oma kaubaga poodi teretulnud, kusjuures ta on uhke, et kaupluse klientide hulgast on praeguseks võrsunud juba ka kaks mahetootjat - pagaritöökoda OÜ Mahe Maitse ja idutoodetele spetsialiseerunud OÜ Elu Maal.

"Meie müüdavad kogused on nii väikesed, et paljud talunikud ei viitsi meiega tegeledagi. Näiteks helistab mahetalunik Värskast, et tal on pakkuda 8 tonni kartuleid. Müüme nädalas umbes 20 kg kartuleid ja võtame iga nädal uued sisse. Talunikul pole mõttekas sõita 160 km 20 kilo kartulite toomiseks," selgitas Zobel mahetootja ja mahekraami müüja vahel valitsevat vastuokssust. "Kindlad linnalähedased, väga laia valiku ja väikeste kogustega talunikud on meie parimad partnerid."

Suur osa ökokraamist tuleb piiri tagant. Tallinnas ökopoodi ja -kohvikut pidava OÜ Roheline Tuba juhataja Anne Lind märkis, et valib oma poodi eelkõige eestimaiseid loodustooteid ja võimalikult mahedaid, kuid väga suur osa poe kaupadest tuleb siiski välismaalt, sest Eestis neid ei toodeta.

"Köögivili, liha, munad, piima- ja pagaritooted, moosid, mahlad, kuivained, mõned õlid - need on eestimaised ja mahedad. Osa kosmeetikast ka," kinnitas Lind. "Kõik muu on väljamaine ja seda on üle poole müüdavast kaubast."

Ta möönis, et poekettidesse on Eesti tootjal raske saada. Põhjusena nimetab ta monopoolseid tootjale kahjulikke tingimusi.

Lõuna-Eesti Ökokeskuse üks loojatest Madli Zobel on seda meelt, et mahetootmise ja -kaubanduse kõige tugevam pidur on bürokraatia, mis tema sõnul sedavõrd mahukas ja kulukas, spetsiifiline ja ülikeerukas, et sellega ei jaksata tegeleda.

Just sellest suurest paberimäärimisest tuleneb tema hinnangul paljuski ka tõsiasi, et mahetooted on poodides üksjagu kallimad kui tavakaup. Näiteks maainimene, kes on eluaeg põldu harinud, oskab traktorit remontida ja suudab ennast läbi närida PRIA toetustesüsteemi bürokraatiast, suudab oma kaupa turustada, kuid mahetootmiseks nõutavaid plaane, nõudeid, lubasid ja kontrollimist ta enam läbi teha ei taha ega jaksa.

"Tore on see, et öko on moes. Kui nüüd inimesed läheksid ka veidi sügavuti ja teadvustaks puhta keskkonna väärtust, siis oleks ökokaubandusel ka rohkem sisu," rääkis Zobel. "Praegu teevad väikesed kogused tootmise, logistika ja turustamise väga kalliks - transpordikilomeetreid ühiku kohta on liialt palju, mis ökost me räägime, kui selle vedamiseks tuleb topeltkogus naftat põletada."

Mahekaup.ee perenaine Kristina Täht nentis, et mahetoodangu tootmismahud on väiksemad, selle tõttu on see kallim.

"Tõsi on see, et parem, s.o puhtam ja tervislikum toit maksab rohkem, sest seda pole intensiivselt, vaid pigem suure inimliku hoolega kasvatatud," selgitas Täht.

"Ökotoodete puhul on ka tootmiskulu suurem, sest tehnoloogia pole võrreldav tööstuslikuga. Näiteks kui Talleggil on suured kanafarmid, kus on kümneid tuhandeid kanu pead-jalad koos, siis ökotootjal on heal juhul paarsada kana, kellele on vaja ruumi, et normaalselt ringi siblida, toituda ja muneda."

Tähe hinnangul on karmid ökonõuded tänuväärsed, kuna need sisaldavad tervest mõistusest lähtuvaid nõudmisi ning panevad tootjatele selgelt mängumaa paika.

Rohelise Toa nimelise ökopoe omanik Anne Lind soostus väitega, et paljud talunikud loobuvad mahetootmisest. Põhjuseks peab ta kõrgeid tootmishindasid ja ilmastiku kahjulikke mõjusid.

"Praegu on ka see talunik, kellelt meie oma poodi köögivilja ostame, loobumas mahekraami kasvatamisest - ei pidavat ära tasuma," tunnistas Lind. "Kõrgete tootmiskulude tõttu on mahetoodang kallim. Käsitsi tööd ja hoolt on rohkem. Kaod ja haiguste oht on suuremad. Saagikus on väiksem kui keemiat ei kasuta."

Mahetootjad on talupidajad, kelles ühilduvad kaks elu- ja tootmisstiili: talu ja mahe. Räägitakse midagi "kiiksust". Ilmselt tasub siiski mahetootmisega jännata, ka ilma "kiiksuta".

Konjunktuuriinstituudi andmetel ei ole kodumaine mahetoodang tavakaubast oluliselt kallim, keskeltläbi 10%. Aga võiks olla kallim, kuna toodangu omahind on niikuinii kallim. Turg ei ole veel järele tulnud. Pigem on oluliselt kallim importmahetoodang.

Lääne-Euroopas on sügavad viljakad mullad. Mahetoodangule üleminekul on küll paariaastast üleminekuperioodi, kus väetamine ja taimekaitse tuleb teha vastavate reeglite kohaselt, kuid seoses kõrge viljakusega muldadega on Euroopas piisavad toitainetevarud pikemaks perioodiks mineraalväetisi kasutamata. Sellega on olemas eeldused piisavalt kõrgeks saagikuseks. Meil seda eeldust ei ole.

Paljud maheviljelejad ongi oma tootmise sellepärast lõpetanud.

Kui kusagil tõstatub arutelu mahetootmise vajalikkuse üle, on enamik selle poolt. Samas tulemust ei ole. Milles siis asi?

Ilmselt pole liikumapanevate jõudude ehk hirmu ja ahnuse vahekord veel mahetootmise kasuks kaldunud. Euroliidu Ühtsest Põllumajanduspoliitikast ei nähtu, et soovitaks mahetootmist edendada. Ilmselt on takistuseks kartus toidujulgeoleku põhimõttega vastuollu minna.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:48
Otsi:

Ava täpsem otsing