Jumal tänatud, et on olemas Ameerika

Taas kord on universumi parimad ja võimsamad pojad inimesed. Jälle Ameerikast.

Aastakümneid siin luurel käinud tulnukad on tagasi, et oma luureandmed realiseerida ja planeet üle võtta. Ehkki inimkonnale keegi motiive selgitama ei hakka, on Maa asukate ainus loogiline selgitus kuhugi sissetungiks miski maavara. Meil siis vesi. Ja et seda vett tarbida, tuleb inimeste loogika järgi enne püsielanikkond hukata.

Mõistagi on tulnukad ovaalsete peadega ning kasutavad kuule ja relvi, et meile vastu astuda. Nad tulevad võõra tsivilisatsiooni sekka, mitte ei tee platsi puhtaks distantsilt ja käsi määrimata.

Siis leidub üks oma mehed surma viinud Ameerika sõdur (Aaron Eckhart), kel on võimalus enne pensionile jäämist end pooleldi vastu tahtmist lunastada. Inimene leiab viisi tulnuka tapmiseks, palju kaaslinlasi saab surma, aga Los Angeles jääb võtmata.

Kõik on õnnelikud ja Ameerika kõikvõimas, sest mujal suurriikides sissetungijatele vastu astumine ei õnnestunud. Klišeeimal lõpp, millele saab soovi korral järje või mitu otsa keevitada.

Midagi head, midagi head... Ahjaa, efektid on vinged. Lääneranniku suurlinna tabanud häving mõjub õõvastavalt. Kaameratöö on peadpööritav, montaaž kiire ning ekraanil toimuv, kui kaasa ei mõtle, haarab endasse. Pikalt passimist või liigset draamat ei ole, vägisi sisse surutud armulugu samuti mitte. Ehk pärast tööpäeva ajude taaskäivitamiseks sobilik materjal. Lugu lihtsalt on nii lihtne, kohati naiivne, liigsete kulinateta ja armeele kohaselt otsejoones kulgev.

Kinolinal toimuv paneb paratamatult paralleele tõmbama šedöövriga "Skyline: Ära vaata üles", mille tegijad kogu auru efektidesse panid, näitlejad ja loo sootuks unustasid ning kokku uskumatu jaburuse vormisid. Õnneks on need kokkupuuted õrnad.

Hollywoodi toodanguna on USA ülistamine ühelt poolt oodatav, teisalt mõjub maailma järjekordne päästmine riikides demokraatiat külvava suurriigi poolt justkui enda õigustamisena, et tegelikult on nad head ja vajalikud.