Leiutised keset 'surmaorgu'

Patenditaotlused tulevad ülikoolidest ja teisest küljest ettevõtjatelt, päris üksiküritajaid on minu klientide hulgas väga vähe.

Kuuldavasti taotlevad eraisikud patenti või kasulikku mudelit pigem omal käel volinikku palkamata (ja tekitavad sellega patendiametile omajagu lisatööd).

Minu poole pöördunud üksikleiutajad on aga enamasti järgmise sammuna loonud oma äriühingu ning taotluse esitanud juba selle nimel. Seda soodustab ühelt poolt lihtne, odav ja kiire osaühingu asutamine ning võimalus seeläbi taotlemise kulusid äriühingus arvele võtta, aga eriti toetusmeetmed, mis on kättesaadavad äriühingutele (innovatsiooniosak jms).

Ülikoolide patenditaotlused paistavad üldjuhul silma kõrgema sisulise kvaliteediga. St kui juba taotlus on esitatud, ei ole sel probleemi patendile esitatud nõuete - uudsus, leiutustase - täitmisega. Seetõttu on suur tõenäosus, et ülikooli esitatud patenditaotlusele antakse varem või hiljem välja ka patent.

Ettevõtete patenditaotlustel on aga sagedamini probleeme kas uudsuse või leiutustaseme olemasoluga. Teiste sõnadega - patenditaotlusi esitavad teadlased ja teadusasutused on enamasti maailma absoluutses tipus või sellele väga lähedal (või vähemalt hindavad adekvaatselt, kus tipp on), ettevõtjate jaoks aga on arendustegevus sageli hiljutine sund, kuid samal ajal puudub veel vajadus või valmisolek tegutseda absoluutses tipus.

Sellest ka tõdemus - sageli on ettevõtetel vaja enne, kui nad on valmis edukaks koostööks ülikoolidega, teha arenguhüpe. Positiivne on, et EASi innovatsiooniosaku meede võimaldab ettevõtjal esimese sammu teha, algatades koostöö kas patendivoliniku või ülikooliga, kuid edasised toetused koostöö jätkamiseks on napid.

Ülikooli leiutised on sageli väga varajases faasis, st vajavad täiendavat arendustööd kas ülikooli ja ettevõtte koostöös või ettevõttes. Seetõttu on ettevõtte valmisolek koostööd või arendustööd teha tagasihoidlik.

Ülikoolide ja ettevõtjate vahelise koostöö takistuseks võib saada ka poolte kogenematus koostööd teha. Teadlased ja äriinimesed räägivad erinevat keelt - ka äriettevõttes töötav teadlane mõtleb teisiti kui näiteks finants- või müügiinimene. Järelikult on vaja teineteise keel ära õppida.

Tänapäevane universaalne majandus- ja ettevõtlusõpe peab kuuluma tehnoloogiaülikooli igasse õppekavva - mingi õpe kooli kõrvalt või pärast lõpetamist pole lahendus - tähtis on, et teatud teadmised ja oskused kuuluvad kõigi lõpetanute tööriistakotti. Arvestades, kuivõrd oluline on üleminek ressursipõhiselt teadmistepõhisele majandusele, peaks tehnoloogiaarenduse põhitõdesid tutvustama ka äriõppes.

Ettevõtjate jaoks võib koostöö arendamisel probleemiks olla, et ülikoolid on suured ja omapärased organisatsioonid, kus käsuliinid vahel pikad ja väljast vaadates ebaselged. Ülikoolid on loonud vastavad üksused, mille ülesandeks on ettevõtjate jaoks muuta suhtlemine ülikoolidega lihtsamaks.

Võib-olla tasuks tähtsamatel ettevõtjaid ühendavatel organisatsioonidel omalt poolt samuti mõelda, kuidas koostööd ülikoolidega sujuvamaks ja lihtsamaks muuta.

Ühest küljest pole olukord Eestis eriline. Tegemist on nn surmaoruga, mis igal ülikooli leiutisel tuleb teel rakendamisele läbida. See on paratamatus, mida erinevate meetmetega leevendada püütakse (arvan, et Eesti meetmed ei ole kõige targemalt valitud).

Teisest küljest on Eestis peamiseks takistuseks, et sobivad ettevõtted lihtsalt puuduvad. Eesti elektroonikatööstused on peamiselt välisomanduses ja teevad allhanget ning selliste ettevõtete arendusüksused ei paikne Eestis (võrdluseks - Iisraeli fenomen on just suurte rahvusvaheliste firmade arendusosakondade riiki toomine - IBM jt).

Ülejäänud ettevõtetest on tühine murdosa võimeline tegelema vajaliku tootearendustööga ning need vähesed on oma projektidega hõivatud. Samuti on neile väljakutseks töötajate leidmine - üks põhjustest näiteks viieaastase inseneriõppe asendumine 3 + 2 õppega (nii kõlbab kolmeaastase programmi lõpetanu sisuliselt vaid müügimeheks ning järgneva kahe aastaga õpitakse asju, mida varem õpiti esimesel või teisel kursusel), kusjuures tudengitel on võimatu leida praktika- ja töökohti, kus vajalikku töökogemust omandada. Nagu igasuguse rakendusteaduse puhul, on ülioluline akadeemilise õppe kombineerimine praktilise kogemuse saamisega.

Eesti äärmusliku turumajanduse tingimustes lasti täielikult välja surra siin eksisteerinud eksperimentaalsel tööstusel, sh elektroonikatööstusel. Jah, need organisatsioonid olid reeglina orienteeritud Nõukogude sõjatööstuse nõudmiste rahuldamisele, kuid neis oli väljund valdkonna spetsialistidele ning kus viljeleti teatud mõtlemisstiili, osati teatud metodoloogiat.

1998. aastal oli tööstusharu sisuliselt Eestis välja surnud. 2004 asutatud tehnoloogiaarenduskeskus ELIKO ülikoolide ja ettevõtete vahelise koostöö arendamiseks, kuid on välja mõeldud kuidagi vildakalt.

Rahastustingimused on nii seatud, et prototüüpide loomiseks võimalust ei teki. Sisuliselt on loodud uus teadusasutus, mis konkureerib projektide osas mh ülikoolidega ning millel tegelikult puudub lisaväärtus võrreldes ülikoolidega.

Näiteks ei ole tehnoloogiaarenduskeskused mõeldud prototüüpide ja väikeseeriate väljatöötamiseks ja ELIKO partneritel kui ka klassikalistel Eesti elektroonikatööstuse esindajatel on see võime kasin. Nii jäävadki ideed realiseerimata või realiseeruvad koostööprojektides hoopis kaugemate ettevõtetega.

Autor: Mart Enn Koppel