Graatsia ja õud

See nädal on graatsia ja tõsiste teemade päralt. Ballette jõuab ikka aeg-ajalt lavale, ent see nädal on mitmel põhjusel eriline.

Esiteks jõudis lavale Sir Kenneth MacMillani Jules Massenet' muusikale loodud ballett "Manon". See on üks keerukas lavateos, mis on jõukohane vaid tipptasemel baleriinidele.

Ja ega selle esitaminegi ainult tegijate vabast tahtest ja soovist sõltu - nõusolek tuleb saada MacMillani leselt Deborah MacMillanilt, kuna tegu on keeruka balletiga, mille esitamiseks peavad tantsijad olema tehniliselt ja näitlejameisterlikkuselt väga heal tasemel. Seega on luba "Manoni" tantsida kindlasti suur kompliment Estonia balletitrupile.

Teiseks pakub Tallinna "Manon" Tartu "Manonile" konkurentsi. Olgugi et Tallinnas näeb balletti, Tartus ooperit, aines on ikkagi üks. Seega on huvilistel võimalik kurtisaani luksusliku elu naudinguid ning selle pahupoolt ja probleeme näha nii tantsu- kui ka muusikalavastusena.

Tõsiseid teemasid jagub teatrisaali sel nädalal veel. Tallinna linnateatris jõuab homme lavale noore lavastaja Diana Leesalu "Vaata, ma kukun", mis samuti elu keerdkäikudega tegeleb ja piiranguteta maailmas mingisuguseidki piire üritab leida.

Tõsine, ent väärt vaatamist on kindlasti Anu Juuraku näitus "Kurjuse kannul", mis samuti elu mitte just eriti kirkalt poolelt teemasid tõstatab. Nii on näituse fookuses moodsas ühiskonnas ümbritsevad ja meie endi loodud hirmud, paranoiad ja foobiad, mis enam rahulikult elada ei lase.