Ärimuinasjutt: Põrsakeste kinnisvaraäri

Äripäev avaldab 22.-24. aprillil seitse muinasjuttu, mis valiti parimate hulka Junior Achievemendi Eesti ettevõtlusmuinasjuttude võistlusel 2011.

Elasid kord kolm põrsakest. Nad olid vennad. Kõige vanem oli Possu, keskmine Possa ja kõige noorem Põssa. Nende vanemad surid ja jätsid poegadele kirstutäie kuldraha. Vennad jagasid raha ära ning igaüks neist alustas oma kinnisvaraäri.

Possu hakkas ehitama ja teistele loomadele müüma kivimaju. Kivimajad olid kallid ja luksuslikud. Nende hind oli kõrge. Possu sai väga rikkaks. Possa hakkas ehitama ja müüma puumaju. Puumaju oli kerge teha, need meeldisid teistele loomadele ja neid sai müüa väga palju. Ka Possa sai rikkaks. Põssa hakkas valmistama ja müüma põhumaju. Põhumajad olid odavad, aga ei olnud piisavalt väärikad. Need ei meeldinud loomadele ja neid ei ostetud eriti. Põssa äri ei läinud hästi.

Ühel päeval tuli metsa hunt, kelle nimi oli Masu. Masule meeldis ilusaid ja kalleid maju lõhkuda. Ta hävitas ära kõik kivi- ja puumajad. Põhumajad ei olnud kuigi nägusad. Masu neid ei puutunud. Loomad, kelle puu- või kivimajad hävinesid, ei saanud osta endale enam muud kui põhumaja, kuna enamaks ei jätkunud raha. Järjest enam loomi avastas, et põhumajad olid sama elamiskõlbulikud nagu kivi- ja puumajad – need olid soojapidavad, nendes oli värske õhk, mis tegi hingamise kergeks, ja neid oli lihtne hooldada.

Põssa elu muutus järjest paremaks. Nõudlus põhumajade järgi kasvas. Põssa majanduslik seis üha paranes. Ka ise elas Põssa koos oma perega tervislikus põhumajas. Vanemad vennad, Possu ja Possa, jäid vaeseks, sattusid sügavasse kriisi ja masendusse. Nad pettusid kinnisvaraäris ja läksid põhumajaärimehest Põssa juurde sulaseks. Kogu talve jooksul koristasid nad põhumajade katustelt lund ja teenisid nõnda oma tööga elatist. Kui talv mööda sai, oli põhumajade ehitaja Põssa rikas, aga Possul ja Possal ei olnud enam ei tööd ega raha. Lõpuks läksid nad teise metsa elama ja neid ei nähtud enam kunagi.

Nii juhtuski, et Põssal oli hea idee, tal oli ka kannatust ja tema sihikindlus tasus end lõpuks ära. Selgus, et ühtedes tingimustes põlatud asi võib teistes tingimustes osutuda väärtuslikuks.