Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Gruusia. Sajab vähem, kui müristab

Kadri Bank 27. aprill 2011, 00:00

Ühisest olevikust nende endiste liiduvabariikide vahel on rääkida aga keeruline, seda ainuüksi Gruusia pealinna tänavaid nähes. Baltimaade ülesvuntsitud vanalinnade kõrval on Thbilisi klassitsistlik ja juugendarhitektuur hääbumas. Nende lagunenud, kuid kaunite fassaadidega majade kõrval on lugematul arvul kummalisi hoonekomplekse, mis kokku lapitud kõikvõimalikest materjalidest. Siinsamas ehitatakse aga modernseid klaasist hooneid ning kõrgub Radisson Blu hotell.

Tänavatel kihab hullumeelne liiklus. Politseinikud püüavad liiklust auto valjuhääldi kaudu kuidagi ohjeldada. Gruusias on endiselt tavaline, et rida vahetatakse suunda näitamata, ülekäiguradu - kui neid üldse on - ei tunnistata ning juhid suhtlevad omavahel ja jalakäijatega autosignaali pideva törtsutamise abil (sõnum: ma tulen, hoia eest!).

Midagi muud kui heitgaase siin hingata ei tundu olevat. Need kleepuvad ninasõõrmeisse nagu mu põlvede külge need väiksed kriimunäolised raha nuruvad põngerjad, kes turisti rahvamassist kiirelt eristavad. Sama haleda pilguga vaatavad sulle igal teisel tänavanurgal otsa kerjavad vanainimesed, midagi kõva häälega möödujale järele hõikudes.

Aga on ka hakkajamaid mutikesi: need, kes oma maja uksel seistes plasttopsidest sihvkasid müüvad - ja päris edukalt - ning need, kes kangialustes või jalakäijate tunnelitest enda kaalumise teenust pakuvad. Ju siis on nõudlust.

Tööjõud on Gruusias küllalt odav. Keskmine palk on suurusjärgus 190 eurot (3000 krooni) ja töötajate pealt ei tule näiteks sotsiaalmaksu maksta. Seetõttu pole ime, et üht tänavaauku võib parandada korraga viis meest, kellest mõned lihtsalt, käed puusas, teiste tööd inspekteerivad. Enamjaolt ei ole neil seljas ehitustöölise riideid ega turvavarustust - ka tavaliste kingadega võib asfalti freesida. Linna piiril on suur ehitusturg, kus müüakse putkadest enamasti Türgist imporditavat ja kuuldavasti mitte eriti kvaliteetset ehitusmaterjali. Ehitusturu ees seisab kümneid ja kümneid mehi, oodates, et keegi tuleks neile tööd pakkuma.

Thbilisi kohvikute ja poodide teenindajate tase on seinast seina. Mõni oskab vene keele kõrval juba päris hästi inglise keelt ja seejuures ka naeratada. Teine ei saa ka vene keelest aru, kuid ei tundu vähest keeleoskust raasugi häbenevat. Jaekaubanduskette on vaid mõned ja nende maine pole kuuldavasti kuigi hea. Põhiliselt tehakse ostud väikestest nurgapoodidest ja tänavanurkadel-kangialustes köögivilju jm müüvatelt memmedelt. Gruusia impordib enamiku oma toiduainetööstuse toorainest, importtoodete vastu on ka usaldus suurem.

Söögikohtade siseruumides suitsetatakse siin endiselt mõnuga. Vaid linna ümbritsevates mägedes tundub õhk klaarim. Meid mäkke sõidutava lömmis ustega vana mersu roolis istuv Timuri on 51 aastat vana. "Meil on ütlemine: nii kõvasti ei saja, kui müristab," vastab ta küsimusele, kuidas elu läheb. "Pakazuhhat on palju, aga telekas näidatakse, et kõik läheb ülesmäge."

Muide, pakazuhha üheks parimaks näiteks võib ehk pidada mõned aastad tagasi valminud uut siseministeeriumi hoonet ja politsei peakorterit, mis mõlemad on ehitatud klaasist ja peavad nii sümboliseerima Gruusia riigi läbipaistvust.

Timuri jätkab: "Eriti väljaspool Thbilisit on inimestel raske. Tasuta arstiabi puudub - kui operatsioon maksab 3000-4000 lari, siis pension on alla 100 lari kuus (u 40 eurot - toim). Selleks piisab kuuks ajaks vaid leiva ostmiseks."

Timuri töötab päevas 16 tundi, aga jõuab enda sõnul vaevu oma pere ära toita. "Jah, Euroopast oleme me veel väga kaugel," tõdeb ta, kuid lisab siis lause, mida siia tulnud eurooplasel tuleks meeles pidada: "Aga me ju alles alustasime oma riigi ülesehitamist."

Ühest kohalikust pubist leian tööpäeva õhtul pea tühjale saalile esinemas kaks noort grusiini. Lauljanna Salome Gotsiridze ja kitarrist Tato Jinjikhadze on mõlemad lõpetanud konservatooriumi, kuid teenivad leiba peamiselt toitlustuskohtades esinedes. Muusikud räägivad, et see tagab neile stabiilse sissetuleku - kolm tundi esinemist võrdub rahaliselt kümne tunni n-ö tavatööga. Küll tahaks nad aga esitada Gruusia enda rikkalikust kultuurist pärit muusikat, mitte kavereid, mida tööandja küsib.

Salome ütleb, et üks suuremaid probleeme Gruusias on töötus ja valitsus ei paista selle leevendamiseks midagi tegevat. See on ka paljud nende sõbrad viinud välismaale tööd otsima. "Teiseks tuleks tegeleda rohkem põllumajandusega. Meil on väga hea pinnas ja ressursid," ütleb ta. "Ning vein ja Borjomi," lisab Tato.

Salome sõnul on riigis probleeme ka sõnavabadusega - inimesed ei julge arvamust avaldada ja televisioon on kallutatud.

Küsin, kas neile tundub, et Euroopa on Gruusia ära unustanud. Nad noogutavad. "Vajame suuremat seotust NATOga," ütleb Tato. Kuid ta lisab, et grusiinid ei jääks sõja puhul lihtsalt enda päästmist ootama. "Meil on vaprad südamed. Kitarr on keerulisem instrument kui relv ja kitarri ma suudan käsitseda," lisab ta ning muusikud suunduvad oma teist setti mängima.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:52
Otsi:

Ava täpsem otsing