'Mets, mets, mets - aga kus on linn?'

"Arvasin alguses, et Eesti on üleni kaetud lumega. Kui siia saabusin, siis nägin lennuki aknast vaid metsa, metsa, metsa - aga kus on linn?" meenutas esimesi emotsioone seoses Eestisse saabumisega Soraineni Argentina päritolu jurist Luis Felipe Mohando, kes tuli Eestisse elama kolme aasta eest, kuna tema tolleaegne pruut, praegune abikaasa, oli eestlanna ja soovis perele lähedal elada.

"Linn tundus väike ja ilus. Inimesed on siin vaiksed. Ladina-Ameerikas on vaikus aga ebamugav. Kuid minule istub see vaikne olemine täitsa kenasti," naerab Mohando oma pärlvalget päikesenaeratust ja žestikuleerib malbelt kätega.

Selleks, et anda avaldus Eesti saatkonda koos vajalike dokumentidega, et saada elamisluba ja siis ka tööluba, pidi Mohando sõitma Argentinast Helsingisse, sest seal oli lähim Eesti saatkond. "Siis oli kõige raskem see, et pidin korduvalt selgitama, miks ma Eestisse tulen. Ma sain Euroopasse tulla turistiviisaga. See avaldus tuleb isiklikult üle anda. Ka elamisloa taotlemine on samasugune. Kuid inimestele, kes on riikidest, kus pole Schengeni piirkonda viisavaba sissepääsu, on see väga raske," seletas jurist.

Pangaarve avamisega Mohandol probleeme polnud, kuid mõned asjad võivad olla konksuga, seletas Mohando, kelle sõnul on näiteks juhilubade vahetamisel oma trikid sees. "Ainult ühe aasta jooksul saab vahetada oma load kohalike lubade vastu ja kui seda ei tee, siis oleksin mina pidanud minema tagasi Argentinasse tagasi igal aastal ja saama rahvusvahelised load, sest seal pole võimalik asjaajamist posti teel teha," märkis Mohando.

Laenu taotlemises üldiselt probleeme polnud, sainult Swedbank ei tahtnud mulle anda pikemat laenu kui vaid selle aja peale, kuni mu elamisluba kehtib," meenutas Mohando mõtlikult.

Kohalike vähene toetus. Kui argielu detailide paika sättimine peale mõningase paberiajamise läks lõpuks paika, siis hoopis teine teema oli Mohando sõnul eestlaste emotsionaane välismaalaste toetamine. "Eesti suurim probleem on kohalike vähene emotsionaalne toetus välismaalastele. Kinno minna ei saa, pole ingliskeelseid subtiitreid, üksi baari jooma ei lähe ju, seega on kohalike toetus väga oluline," vihjab Mohando eestlaste kinnisele ja esialgu endassetõmbunud loomusele ning rõhutab, et temal oli lihtsam, sest pere oli juba ees.

Keeleoskus oluline. Portugalist pärit Tiago Loureiro sõnul tasub juba austusest eestlaste vastu kohalik keel ära õppida. "Kui oled IT-sektoris, siis pole keel töö puhul probleem, eesti keelt pole põhimõtteliselt üldse vaja. Mina õppisin keelt, sest see huvitas mind," rääkis Loureiro, kes ise töötas Eestisse saabudes Skype'is, kuid nüüd tegeleb vabakutselisena. "Eestlased on sõbralikud, kuid sisse sulanduda pole lihtne," lisas ta.

Viis aastat Eestis elanud Loureiro sõnul oli temal Eestisse hea tööle tulla, sest Skype tegi kogu vajamineva asjaajamise tema eest ära. "Mul oli vaja vaid isikukood öelda, ja kõik töötas," märkis portugaallane.

Algusaegadel tundis Luoreiro end Eestis sõna otses mõttes nagu tulnukas. "Kuus aastat tagasi elas Eestis väga vähe välismaalasi," märkis Loureiro. "Kui me sõbraga Eestisse tööle tulime, siis rääkisime ühtepuhku valju häälega. Ka kontoris, ja kolleegid arvasid enamasti, et me kakleme. Eestlased kõnnivad teinekord näiteks sõnagi lausumata kontorisse ega üle isegi "Tere hommikust!", istuvad arvuti taha ja hakkavad tööle," naeris Loureiro eestlaste käitumisharjumusi.

Kohalik tööandja võiks rohkem toetada. Tema sõnul on oluline, et välismaalane, kes Eestisse tööle tuleb, oleks ümbritsetud ka kohalike inimestega, mitte ei jääks välismaiste töötajate n-ö suletud turvatsooni. "Firma, kuhu tullakse, peaks võõramaalasel aitama sisse elada. Eesti ettevõtetel on ilmselt raske võistelda teiste riikide palkadega, kuid võib võistelda muude tingimuste poolest," soovitas portugaallane.

Hispaanlase Marc Aguilari sõnul oli Eestisse tööle tulemine väga lihtne. Tema tuli AIESECi kaudu, kes abistas, ja Skype, tema tööandja, võttis asjaajamise siis üle.

"Väga oluline on see, et firma aitaks alguses välismaalasest töötajat, korraldaks üritusi või kutsuks alguses ka välja, et uustulnuk tunneks, et ta kuulub tiimi," märkis Aqilar.

Kui muude asjadega saab veel kohaneda, siis on lennuliikus portugallase Tiago Loureiro sõnul siiski veel paras peavalu. Alati on suur peavalu koju minekuga, liine on siiski veidi vähe veel, ütles ta.

"Tallinnal on tegelikult ju üks hea eelis, lennujaam on linnale lähedal. Samas tähendab see seda, et lennujaama väga palju suuremaks ei saa teha, kuid mõne lisaliini võiks avada," lausus Loureiro ja lisas, et teab inimesi, kes on lahkunud Eestist töölt, sest koju saamine on olnud lihtsalt liiga raske.

Protsess on palju keerulisem, aega ja ressurssi nõudvam siis, kui kandidaat on väljastpoolt Euroopa Liitu. Kogu protsessi peale võib minna siis umbes 6 kuud.

Üldjuhul on vähem läinud, kuid on palju asutusi, kellega peab ühenduses olema.

Lisaks ajale ja rahale on selles pikas protsessis oluline ka kandidaadi huvi üleval hoidmine.

Üks kitsaskoht on välismaisele töötajale, kes tuleb Eestisse koos perega, lasteaiakoha või võõrkeelse koolikoha saamine. Mõni kandidaat, kellega on läbirääkimisi peetud, on osaliselt selle tõttu loobunud.

Teine probleemne koht on abikaasale/elukaaslasele töö leidmine.

Kui sobiv kandidaat on saanud kaheks aastaks tööloa, siis selle aja möödumisel tuleb teha pikendamise protsess ja kogu asjaajamise kadalipp tuli sisuliselt uuesti läbi teha.

Tööandja poolt vaadatuna tundub, et kogu võõrtööjõu teematikat käsitletakse liiga ühte moodi. Pikk protsess on selleks, et vältida, et meile ei tuleks nii palju lihttöötajaid, kes siia jõudes võiksid töö kaotada ja elama jääda. Äkki saaks seda protsessi sõltuvalt positisoonist diferentseerida, kas palgataseme vms järgi.

Kuni selle aastani pidi ettevõte tõepoolest tööloa pikendamisel isegi töötukassa kaudu kolm nädalat otsima, et ega ometi vahepeal samasuguste oskustega inimest ei ole juurde tekkinud. Mis on absurdne, sest kui ettevõtja on otsustanud taotleda inimese elamisloa pikendamist, tähendab see, et inimene sobib ettevõttesse ja loob seal lisaväärtust. Isegi kui selgub, et vahepeal on tekkinud Eesti tööturul sobiv kandidaat, pole loogiline, et juba ennast tõestanud välismaalasest töötajast loobuda tahetaks. Eelmisel aastal ELi sinise kaardi direktiivi ülevõtmise käigus toimunud välismaalaste seaduse muudatuste käigus õnnestus ministeeriumi ettepanekul sellisest rumalusest loobuda - alates 19.06 enam elamisloa pikendamisel töötamiseks töötukassa luba tarvis ei ole.

Sinine kaart lihtsustab. Alates sellest nädalast lihtsustab Euroopa Liidu sinise kaardi reeglistiku kasutuselevõtt protsessi kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puhul veelgi. Näiteks tekib välismaalasel võimalus tööandjat vahetada ning õigus ajutiselt töö kaotamisel ka Eestis kolme kuu jooksul uut töökohta otsida. Need on kõik sammud õiges suunas. Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puhul ei peaks Eesti eesmärk olema rangelt vaadata, keda me riiki lubame - vaid kuidas õnnestub meil neid inimesi veenda Eestisse tulema.

Eesti atraktiivsus targa töö tegijate jaoks sõltub paljudest teguritest ning välismaalaste seaduse puhul on probleem eelkõige menetlusprotsessis inimestele osaks saav liigne bürokraatia ja ajakulu. Oleme teinud siseministeeriumile mitu ettepanekut, kuidas olukorda parandada, ning praegu on kokku lepitud selle aasta sügisel eraldi töögrupi moodustamine - et välja tulla ettepanekutega, kuidas reeglistikku muuta, kuidas Eestit kvalifitseeritud tööjõule veelgi rohkem avada. Juba praegu võib öelda, et ilmselt tuleb minna rohkemate erandite teed - näiteks kui on teada, et meil on suur IT-spetsialistide puudus, siis vabastada IT-spetsialistid nii töötukassas töötaja otsimise nõudest kui ka sisserännu piirkvoodi alt.

Meie huvi on kõige sellega võimalikult kiiresti valmis saada.

Autor: Kaisa Tahlfeld