Pankade stressitestid maandavad poliitiku pingeid

Stressitesti nõrkused. Toda stressitestiks nimetatud analüüsi põlastatakse juba ette, sest kuigi uuring peaks tuvastama, kuidas pangad elaksid üle tõsise rahanduskrahhi, on kasutatud kriteeriumid samas pehmelt öeldes väga pehmed.

Näiteks Soomes peeti pankade tugevuse mõõdupuuks seda, kas nad saavad hakkama olukorras, kus kinnisvarahinnad kukuvad 2012. aasta lõpuks 16%. Parafraseerides üht siinset klassikut - kui see on stress, siis sellises stressis ma ainult elada tahaksingi! Eestis tõi majanduskriis mäletatavasti kaasa kinnisvara hinnalanguse, mida mõõdeti kordades, mitte protsentides.

Vähe sellest, kuigi Euroopa pankade peamine proovikivi peaks olema hakkamasaamine mõne riigi (näiteks Kreeka või halvemal juhul Itaalia-Hispaania) maksejõuetusega, siis sellist võimalust stressitestijad miskipärast üldse ette ei näinudki, kuigi niisugune areng muutub iga päevaga aina tõenäolisemaks. Sama hea oleks teha autoga kokkupõrketest, kus auto igaks juhuks millegi suure ja kõvaga kokku ei põrkakski.

Hoolimata sellisest pseudotestist on nii mõnigi pank juba tõstnud hädakisa, et analüüs olevat olnud liiga karm. Näiteks Saksamaa Helaba pank teatas pärast hävitava hinnangu saamist, et nende endi arvutuste järgi on nad tegelikult piisavalt tugevad. Niisugune "testin-ennast-ise"-tulemus veenab sama vähe kui Tallinna Vee teade selle kohta, et firma enda hinnangul varustavad nad pealinlasi ülimalt kvaliteetse joogiveega.

Lisaks meenutatakse eelmisi sarnaseid stressiteste, millega näiteks Iirimaa pangad said uhkelt hakkama, kuid juba mõne kuu pärast hüüti appi ja paluti päästmiseks kümneid miljardeid eurosid.

Kellele ja milleks? Eks ikka poliitikutele, kes tagantjärele saavad enda vastutusest vabastamiseks öelda: "Me ei istunud ju käed rüpes, vaid tegutsesime - tegime teste ja…"

Tegutsedes vaid valimistest valimisteni, kipuvad poliitikud pikemas perspektiivis hädavajalikke otsuseid aina edasi lükkama, sest nende tulemus oleks esimese hooga väga valus. Tunnistas Luksemburgi peaminister Jean-Claude Junckergi, et kõik teavad, mida tegelikult ette võtma peab, aga keegi ei tea, kuidas pärast sellist valusat kirvelööki õnnestuks võita järgmised valimised.