Huvide lauskokkupõrge ja pööre jäätmemajanduses

Polli prügila lugu on justkui Kölni katedraali ehitus. Visad kölnlased ehitasid raskuste kiuste oma katedraali 200 aastat, tänu lootusele ja usule loodi omaaja ehitusime, mis on tänaseni linna sümboliks. Polli prügila ehitus algas 14 aastat tagasi, mil neli väikest omavalitsust soovisid keerata uue lehekülje euroopaliku jäätmekäitluse suunas. Mõte oli eeskujulik, aga ajast ees. Suurfirmasid rahuldas jäätmete põllule matmine, keegi ei olnud huvitatud investeerimisest. Viimase ekskavaatori lahkumisest ehitusplatsilt on möödas 13 aastat.

Möödunud nädalal tegi Keskkonnainvesteeringute Keskus otsuse kaasrahastada Polli jäätmekäitluskeskuse rajamist ja võib kindlustundega väita, et omavalitsuste ja riigi koostöös on võimalik viia piirkonna jaoks olulise projektid lõpuni.

Polli jäätmekäitluskeskus on paljude osapoolte ühishuvi sulam. Projektis on osalised Tartu, Valga, Viljandi ja Võru linnad ning Tartu, Võru ja Karksi vallad. Muistses vabadusvõitluses sai eestlastele saatuslikuks koostöö puudumine. Vahepeal oleme targemaks saanud ning antud projekti juures viis just koostöö võidule.

Vastuolulised huvid. Polli jäätmekäitluskeskuse rajamist võib kokkuvõtlikult nimetada avalike ja erahuvide lauskokkupõrkeks. Ei maksa aga unustada, et jäätmemajandus, sarnaselt näiteks energeetikale, puudutab kõiki ja on kindlasti konkurentsieelis (või puudus) kohaliku ettevõtluse arendamisel. Kasum ei saa olla ainuke eesmärk. Omavalitsuste heausksele plaanile kaikaid kodaratesse loopinud prügiveo firmadest võib aru saada, neid motiveeris erahuvi. Olukorras, kus prügiga seonduvaid äriprojekte on kordades rohkem kui prügi ennast, pole siin ka midagi tegelikult imestada. Ega erafirmadele saa seda ette heita, et neid motiveerib vaid kasum.

Projekti käivitamisfaasis kritiseerisid prügifirmad alatihti, et omavalitsused prügimajandusse sekkuvad. Kuid muud võimalust ei eksisteerinudki, sest jäätmevedajad ise kasutasid nõuetele mittevastavaid ladestuspaiku viimase võimaluseni. Uute, nõuetele vastavate ladestusalaga jäätmekeskuste rajamisega isegi ei alustatud. Lõppkäitluskohtade suur kaugus tarbijast süvendas näiliselt veelgi prügimonopolide vajalikkust, mis ongi veofirmade ärihuvi.