Ilus ja rahutu Da Vinci

Lõuna nautimiseks kaubakeskuse söögikohas peavad olema kas head närvid või nõrgad kõrvad, sest need kohad kipuvad rahutud olema.

Kristiine kaubakopli pitsa- ja pastakohas Da Vinci tegid taustasuminat tuhanded poodlejad, saateansambliks oli raadiost või plaadilt tulev muusika ning soolosid esitas valjuhäälne kohvimasin. Ja kaks-kolm televiisorit näitasid Eurosporti, õnneks siiski hääletult.

Nii et Da Vinci imeilusa, lausa nunnuliku mänguplatsi ääres olevad lauad jäid meie valikust kohe välja. Väikeste armsate lapsukeste kilked on küll toredad, aga seekord oleks need ületanud taluvuspiiri.

Ühe poesöökla kohta näeb Da Vinci erakordselt hea välja. Pilku püüavad modernsed valgustid ja toolid, Itaalia-mängule lisavad vürtsi pildid ja ettekandjatel on kenad kostüümid. Söögikoha usaldusväärset väljanägemist toetab staarkokk Imre Kose elusuuruses ja täispikkuses foto. Ei, tegemist pole suure köögikunstniku uue restoraniga, ainult Da Vinci menüü on tema kokku pannud või on ta selle juures abiks olnud.

Menüü on selline nagu pea kõikjal väljaspool Itaaliat asuvates Itaalia kööki pakkuvates söögikohtades. On siingi oma bruschetta'd, Caesari salat, tomati-mozzarella-salat, carpaccio ja nii edasi kuni tiramisu ja gelato'ni. Kuue järeleproovitud roa põhjal tuli aga tõdeda, et vaatamata headele plaanidele ei ole Itaalia-mäng usutav. Puudu jääb kvaliteetsest toorainest ehk just sellest, mida tõelises Itaalia köögis kõige olulisemaks peetakse.

Kõigepealt Sitsiilia stiilis supp mereandidega. Muidu maitsev, särtsakas ja tummine, kuid kaks õnnetut merekarpi, mis suppi ehtisid, ei sisaldanud mingeid mereande, vaid olid tühjad. Lõhetükke oli küll ja väikseid krevetikesi samuti, nii et tühjade karpidega oleks võinud isegi leppida... Aga järgmise roaga oli lugu veel hullem.

Kui grillitud part esimest korda lauale toodi, oli liha enam-vähem toores ja nii läbinärimatu, et esimene amps tuli salvrätikusse poetada. Servast, tõsi küll, sai ka õhukese viilaka küpset liha. Ettekandja vabandas ja viis roa kööki tagasi, kus seesama lihatükk üle grilliti. Jah, küpseks see väike tükikene sai, aga oli endiselt nii erakordselt kõva, et tunnistasime roa praagiks. "Kust küll sellised pardid tulevad?" püüdsin ettekandjalt teada saada, aga tema vaid naeratas häbelikult ja ütles, et tema küll ei tea.

Õnneks olime eelroaks juba eespool nimetatud supi ning päris kena jääsalatist, kartulist ja tuunikalakonservist tehtud salati ära söönud. Tegelikult tuli pearoa vahelejätmine isegi kasuks, sai magusa juurde asuda. Tiramisu oli vähemalt viis korda suurem kui õnnetu pardilihatükike ja kindlasti ka viis korda toitvam, väga magus ja kreemine. Suhkur ja rasv lohutavad alati, eriti kui kõrvale korralikku espressot juua.

Teine magusroog - soe šokolaadikook Itaalia jäätise ja kirsimoosiga - süvendas kahtlusi koka ametioskuste suhtes. Miks ta brüleekreemi topsis oleva šokolaadikreemi koogiks nimetas? Mingi aimduslik tainakooruke sellel kreemil ju ümber oli, aga ega see ju kreemist kooki tee. Ja Itaalia jäätis, kas sellel peavadki jääkristallid sees olema? Siiski maitses koogiks nimetatud šokolaadikreem ka ilma kristalljäätiseta hea ja espresso sobis selle juurde suurepäraselt.

Kuigi toit oli seekord Da Vincis vilets, peab tõe huvides kinnitama, et nii disain kui ka ettekandjad olid täitsa toredad. Asi seegi.