Inflatsioon kriisi ei lahenda

Hiljuti on rida kommentaatoreid teinud ettepaneku järsuks inflatsiooniks, kui viisist vähendada võlga ja taaskäivitada majanduskasvu USAs ja mujal tööstusmaailmas.

Eelduseks on, et taastumine kriisidest, mis tulenevad ülevõimendatud bilansist on aeglased ja tavaliselt resistentsed traditsioonilistele makromajanduslikele stiimulitele. Ülelaenanud leibkonnad ei saa kulutada, ülevõimendatud pangad laenata ja ülelaenanud valitsused stimuleerida.

Niisiis pakutakse ravimiks luua mõneks ajaks kõrgem inflatsioon. See üllatab fikseeritud tulumääraga investoreid, kes nõustusid varem laenama pikaajaliselt madala intressiga, vähendades võla tegelikku väärtust ja kaotades võlataak, taasalustada seeläbi kasvu.

See on esmapilgul atraktiivne lahendus, kuid lähemalt vaadates annab põhjust tõsiseks mureks. Alustades küsimusest, kas keskpangad, kes on kulutanud aastakümneid inflatsioonivastase usaldusväärsuse loomiseks suudavad luua kiiremat hinnatõusu madalate intresside keskkonnas. Jaapan püüdis ja ebaõnnestus.

Võib-olla oleks sel mõju, kui keskpank teataks kõrgemast inflatsioonitasemest ja rakendaks finantsvarade ostmise programmi kuni eesmärk on saavutatud. Aga suurema tõenäosusega kaotab usaldusväärsuse eesmärk, kui teda muudetakse.

Kas inflatsioon töötaks nagu plaanitud? Inflatsioon aitaks vähe neid, kel on ujuva intressimääraga kohustused või suhteliselt lühiajalised kohustused. Isegi USA valitsus, kelle võla kestus on umbes neli aastat, ei võidaks inflatsiooniüllatusest suurt midagi, kui ta ise ei oleks tohutult suur. Samal ajal suurem osa valitsuse kohustusi on seotud sotsiaalse turvalisuse ja tervishoiuga, mida ei saa inflatsiooniga kaotada.

Isegi majapidamistele, mis on laenanud pikaajaliselt, on kõrge inflatsiooni mõju ebakindel. Aitaks, kui nende nominaalne tulu tõuseks võrreldes nende fikseeritud võla teeninduskuludega. Kõrge tööpuudus hoiab nominaalpalga kasvu tõenäoliselt suhteliselt tagasihoidlikul tasemel ning tüüpiliste raskustes majapidamiste olukord võib kõrgemate toidu-ja kütusehindadega halveneda.

Kergendus laenuvõtjatele peab tulema kellegi teise arvel. Inflatsioon seaks võlausaldajad selgelt halvemasse olukorda. Kes nad on? Mõned on rikkad inimesed, kuid nende hulka kuuluvad ka pensionärid, kes liikusid võlakirjadesse, kui börsid hirmutasid nad ära; pangad, mis peaksid rekapitaliseeruma; riikliku pensionikindlustuse vahendid; ja kindlustusseltsid, kes satuvad maksejõuetusse.

Suurimad kannatajad oleks küllaldaste reservidega välismaalased, kuid samad investorid võivad osutuda vajalikuks rahastamaks tuleviku eelarvepuudujääki. Keskpangad peaksid taastama inflatsioonivastase usaldusväärsuse peagi pärast investorite karistamist inflatsiooniga. Sellises kujutletavas maailmas on investorid palju usaldavamad, kui nad on olemasolevas.