Kui kohustuslik on euro kasutuselevõtt ELi liikmetele?

Vastusena euroala poliitikute üleskutsetele euroala integratsiooni süvendamiseks levitasid nädalapäevad tagasi infoagentuurid uudist, et mõned 2004 ja 2007 liitunud Euroopa Liidu liikmesriigid otsivad teid euro kasutuselevõtust loobumiseks ja peavad sel teemal ka kõnelusi.

Selleks, et mõista eelnimetatud riikide liitumiskohustust, tuleb vaadata Taanile ja Suurbritanniale ajalooliselt kehtestatud erandeid. Majandus- ja rahaliitu luues eeldati, et kõik tollased liikmesriigid võtavad euro kasutusele, kuid mitmesugustel põhjustel jäid välja nii Suurbritannia kui ka Taani. Nii ei ole ELi aluslepingute lisadest tulenevalt Suurbritannial kohustust eurot kasutusele võtta ning Taani suhtes kohaldatakse modifitseeritud "erandiga liikmesriigi" režiimi.

Erandiga liikmesriigi staatus tähendab, et riik säilitab oma valuuta ja rahapoliitika vahendid ega osale euroala küsimuste otsustamisel. Erandiga liikmesriik säilitab oma erandi seni kuni nõukogu otsustab, et vastav riik täidab euro kasutuselevõtuks vajalikke tingimusi.

Erandiga liikmesriigi staatus omistati nii Rootsile kui ka kõigile sel sajandil liitunud riikidele - euro kasutuselevõtt on nende riikide lepinguga võetud kohustus. Neid hinnatakse Euroopa Keskpanga ja Komisjoni poolt iga kahe aasta järel (v.a Taani, mis hindamiseks peab andma nõusoleku). Hindamisel võetakse arvesse erandiga liikmesriigi seadusandlust ning vastavust nn Maastrichti kriteeriumitele. Korraliste hindamiste tulemusel on euro kasutusele võetud Eestis, Küprosel, Maltal, Sloveenias ja Slovakkias.

Kogu oma ELis oldud ajaloo vältel on Rootsit hinnatud euro kasutuselevõtmise tingimustele mittevastavaks. Ehkki Rootsis ametlikult euro kasutuselevõtmisest loobumisest ei räägita, kuna see tähendaks ELi aluslepingute rikkumist, kasutatakse aktiivselt ära võimalust tingimustele mitte vastata.

Liikmesriikide poliitika. Euro kasutuselevõtmiseks vajalikele tingimustele mittevastamise eest ei ole otsesõnu sanktsiooni ette nähtud. Ülaltoodu valguses on kummastav, et väidetavasti mõned Ida-Euroopa erandiga liikmesriigid otsivad aktiivselt võimalusi muuta oma liitumisel lepinguga võetud kohustusi, selmet jätkata senist tingimustele mittevastamist ja seeläbi euro kasutuselevõtt määramatusesse lükata.

Seega ei ole kuigi veenev mõnede Ida-Euroopa erandiga liikmesriikide soov muuta Euroopa Liidu aluslepinguid, et eurot mitte kasutusele võtta. Pigem võib hinnata sellist küsimuse tõstatamist kui katset saada soodsamaid läbirääkimiste positsioone muudes küsimustes enne ELi aluslepingute võimaliku muutmise algatamist.