Tootearendus odavuse teenistusse

Ain Alvela 27. oktoober 2011, 00:00

Sellest järeldub, et pelgalt kampaania korras ei saa tarbijat panna eestimaist eelistama, sest sageli on see piiritagusest kraamist kallim. Ennekõike tahab inimene kõhtu täis saada, tervislikkus ja aatelisus kipuvad aga tahaplaanile vajuma, kui rahakotis vaid mõned eurod.

Eesti toitu eelistatakse üha vähem. Näib, et kodumaisest toorainest valmistatud toidukraami on sõnades üksjagu lihtsam eelistada ja kiita kui tegudes. Veel üks tunnusmärk tõsiasjale, et kabinettides sündinud iseenesest suurepärased ideed tegelikus elus ei kipu toimima.

Sestap oli ka põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder "Eesti toidu" konverentsil sunnitud tõdema, et eestimaise toidukraami populaarsus on viimastel aastatel kõvasti vähenenud.

"Me ise eeldame, et tegelikult oli programmist siiski kasu, sest kes teab, võib-olla oleks muidu langus veelgi suurem," ütles Seeder. "Põllumajanduse ja toidutööstuse arenguid lähematel aastatel hakkab määrama Maaelu Arengukava aastateks 2014-2020. Ja meil oleks tarvis Põhjamaade eeskujul luua Eesti Toidu Manifest, milles tootja, töötleja, kaubandus, toitlustus turism jt valdkonnad kaardistaksid oma ühisosa ja selged eesmärgid. See oleks siis Eesti toidu programmi edasiarendus."

Tarbija loeb üha enam raha. Ideid ametnikel jagub, ent nende realiseerumisse tuleks siiski heas mõttes skepsisega suhtuda, sest nagu märkis samal kongressil põllumajandusministeeriumi põllumajandus- ja kaubanduspoliitika asekantsler Andres Oopkaup - vaid 20% meie inimestest saab endale raha lugemata lubada kallist, elitaarset toitu. Sellist, mida viimase aja kõnepruugis on hakatud nimetama lisandväärtusega toiduks - tervislik, funktsionaalne, pro- või prebiootikume sisaldav, kiudaine- ja vitamiinirohke, samas E-ainete vaba, öko- või mahekraami hulka liigitatav toiduaine. Ja mis peaasi - see toit on selles mõttes ehe, et on valmistatud ehtsast toorainest. See tähendab, et vorst lihast, leib jahust jne.

Ülejäänud 80% peab kaupluses lähemate päevade provianti valides rohkem või vähem raha lugema ja ostes eelkõige hinnast kui kõikvõimalikust n-ö esteetikast lähtuma. Seda enam, et järjest keerulisem on defineerida, mis siis ikkagi on Eesti toit. Konverentsil esinejadki kinnitasid järjepannu, et söögikraam muutub üha anonüümsemaks ja turg globaalsemaks. Tootjad, pakendajad ja kaupmehed aga teevad kõik, et tarbija segadus aina suureneks, sest üha keerulisem on pakendilt välja lugeda, kus ja millisest toorainest üks või teine toode lõppude- lõpuks on valmistatud.

Tootearendus suundub odavusele. E-Piima juht Jaanus Murakas kinnitas, et umbes 2/3 toidutööstuse tootearendusest töötabki madalama hinnaklassi toidu juurutamise nimel. Põhiolemuselt tähendab selline tootearendus kõikvõimalikku kombineerimist, aga ka seda, et traditsioonilised toiduained asendatakse hoopis uutega - jäätist ei tehta enam koorest, vaid vadakupulbrist ja taimerasvast, juustu puhul asendati samuti loomne rasvaine taimerasvaga, keeduvorstis pole enam liha, vaid kanalihamass jne.

"Kõrge lisandväärtusega tooteid suudame müüa alla 20% toodangu kogumahust," möönis Murakas. "On paratamatu, et kui soovid head ja odavat, siis tuleb osta kaks eri asja."

Muraka arvates aitaks olukorda lahendada toiduainete käibemaksu alandamine, täpsemalt öeldes diferentseerimine. "Praegu on nõnda, et iga viienda ampsu pere toidulaualt võtab valitsus endale," iseloomustas ta.

Ka ASi Nõo Lihatööstus juhatuse esimees Toomas Kruustük on seda meelt, et tooraine asendusainete pealetung on tugev, sest kaubandusketid survestavad tööstusi, nõudes üha odavamat hinda. Samas on ta mõne konkurendi osas kriitiline, sest leiab, et tarbijat eksitatakse, sest näiteks klassikaline Lastevorst pole enam ammu see, mis ta oli ajal, kui säärane nimetus välja mõeldi.

"Eesti aeg kaotas standardid, vorstitööstused jätsid aga kasutusele samad tootenimed ja retseptid, kuid ajapikku hakati retsepte muutma," kirjeldas Kruustük. "Et konkurents tihenes, tuli ühelt poolt võidelda tarbijate maitse-eelistuste eest, teisalt toota võimalikult odavalt."

Suurim muudatus retseptides puudutab vorstide puhul lihamassi lisamist. Osades on seda rohkem, osades vähem, ja loomulikult oleneb sellest ka hind. Kruustük näebki tulevikus vorstitoodete lahknemist kahte suunda - kalli hinnaklassi tooted, mis on suure lihasisaldusega, ja hinnalt odavamad tooted, mis sisaldavad palju lihaasendajaid, näiteks lihamass, soja jm.

ASi Atria Eesti liha divisjoni direktor Margus Milk on Äripäevale öelnud, et lihatoodete turg on väga hinnatundlik, seepärast tuleb tootjatel üha enam arvestada tarbijate eelistuste ja ostuvõimalustega, tuleb valmis olla, et saadaval oleks tooteid võimalikult laias hinnaskaalas.

"Kindlasti jäävad tulevikus alles kõrge lihasisaldusega tooted, samaaegselt pakuvad tootjad ka soodsama hinnaga tooted, milles on lihasisaldus väiksem," tõdes ta.

Niikaua kui inimene on Maal elanud, on ta ka liha söönud. Minu seisukoht on, et tarbija võiks süüa pigem vähem, aga kvaliteetsemat liha.

Teades inimeste vajadust teha tänapäeval vähem füüsilist tööd, võiks hoopis küsida toitlustamise ala asjatundjatelt, ehk Eesti inimene sööbki optimaalse koguse liha ja lihatoodet. Kuna inimene oma eksistentsi huvides peab pidevalt toituma, siis ehk ei ole ka väga vale, kui ta mingi osa oma sissetulekust paneb söögi alla. Põhjamaades kulub muidugi ka suur osa sissetulekust eluaseme peale. Ehk nimetaks toote, mida keskmisel eestlasel on kodus 2-3 tk, paljudel veelgi rohkem ja mida me ei pea luksusesemeks, nimelt televiisori, hoopis luksusesemeks.

Kuna põllumajandusministeeriumi kodulehel oleva statistika alusel sõi keskmine eestlane 2010. aastal 61 kg liha, mis on 2008. aastast juba 14,6 kg vähem ja omakorda Euroopa keskmisest veel 25,7 kg vähem, siis arvan, et lihatarbimisel ei ole enam kuhugi kukkuda.

Siseturg on väike, konkurents tihe, kasumimarginaalid tootjatel väikesed. Sealiha hind on aastaid kõikunud üles ja alla ja nüüd jälle üles ja selle pärast ehk nii hullult ei muretseks. Rohkem teeb muret ees terendav elektri hinna tõus, kütused ainult kallinevad. Need on kulud, mis kaudselt mõjutavad kõiki teisi hindu.

Mis puutub madalama hinnaklassiga toodetesse, siis need on turul olnud juba kuni 15 aastat tagasi (pean silmas kanalihamassiga keeduvorste, sojajahuga hakklihad jmt).

Lihtsalt mingil hetkel nendest räägitakse rohkem ja mingil hetkel vähem. Sellised tooted nagu kartulitäidisega vorstid ja hapukapsaga verivorstid tehakse seetõttu, et lihtsalt uudsust tekitada ja nomenklatuuri suurendada. Neid on ka aastate jooksul igasuguseid proovitud teha, aga ega sealt masstoodangut kunagi tulema ei hakka.

Mis puutub meie firma tehtud Salativorsti, siis ka see on juba aastaid olemas olnud. Probleem on asjaolus, et kvaliteettoodet tehes jääb paratamatult üle vähemkvaliteetset toorainet, antud juhul siis rasvasemat sealiha. Selle peab ära kasutama ja odavat tüüpi keeduvorst on selleks peaaegu ainuke võimalus.

Lihatööstus asub tootja ja kaubastaja vahel, kus üks tahab oma töö eest normaalset hinda ja kaubastaja tahab samuti kasumiga töötada ja hoolega kaubakette ehitada. Seega üks tahab kõrgemat hinda ja teine hästi odavat kaupa. Seda on tööstus ajast-aega pidanud arvestama. Toodete hind sõltub tooraine hinnast, mida teie suurepäraselt kirjas mainite, aga peale selle tõstetakse välismaalt tulevate kestade, maitseainete ja abimaterjalide hindu. Kehtestasime ju euro! Käib hindade ühtlustamine.

Lemmikvorsti hind on madalam, sest sisaldab rohkem pekki. Nõukogude ajal oli see vorst kõrgema sordi toode. Ega suuri reserve ole, mille arvel tootjale maksta, ilma et see omahinnale mõju avaldaks. Tööstuse kasum jääb järjest väiksemaks, areng aeglustub. Kaubaketid kõik Eestis elavad, ainult väikepoed on enamikus hävinud. Meie ostja ostuvõime on väike. Aga loomi veetakse Eestist pidevalt välja - vasikad veetakse Lääne-Euroopasse, pullid lähevad Türki ja Lätti, sead Venemaale. Me peame selles olukorras kusagilt odavamat tooret saama, et ellu jääda ja inimestele palka maksta.

Sink, täissuitsuvorst ja suhteliselt lihased tooted on ajast-aega olnud luksuskaubad. Lihatoodete vähema tarbimise kampaania käib kõvasti, see mõjutab tootmist vähenemise suunas, aga väljasuremist küll oodata ei ole. Taimedele on vaja ka sõnnikut loodushoiu seisukohalt võttes. Kust seda võtta?

Meie tooted on maitsvad ja neid võib eksportida lähisvälismaale, näiteks sinke, poolsuitsuvorste, täissuitsuvorste. Kvaliteet Eesti riigile häbi ei tee.

Ma arvan, et me liigume tarbimise stabiliseerumise poole. Odavamaid tooteid on pakutud alati. Samas - inimeste tarbimisharjumused ülearu palju ei muutu. Ka sügavamal masu ajal vähenes toiduainetööstusettevõtete käive suhteliselt vähe. Liha oli, on ja jääb, siin ei ole mingisugust küsimust. Ning tangu- ja kartulivorstid on pigem alternatiivtooted ja ka maitseelamused kui liha aseained.

Liha pole mingi luksuskaup, see on igapäevane toit, milleta me karmil põhjamaal kuidagi hakkama ei saa. Eestlased on liha alati söönud, söövad täna ja söövad ka homme.

Mõningane tarbimisvõnge toodete lõikes on samuti tavapärane - suvel grill, talvel verivorst.

Toiduainetööstus on pikaajaliselt stabiilne ja jääv äri - ka saja aasta pärast läheb inimestel kõht tühjaks - nagu ka viimase saja aasta jooksul pole isegi olulisemates toitudes suuremat muutunud nii Eestis kui ka Euroopas.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 19:04
Otsi:

Ava täpsem otsing