Imeline Teadus: maismaa kadumine lööb majandust

Isle de Jean Charles (Jean Charlesi saar) on väike lapike keset maailma haavatavaimat märgala ning Mehhiko laht õgib end iga päevaga löögi all olevatele majadele lähemale. Iga-aastased orkaanid toovad endaga kaasa üha rohkem vett ning muudavad täielikult kogu maastikku. Nii sõidetakse nüüd paatidega seal, kus enne oli maismaa ning ainus Jean Charlesi saarele viiv tee mattub mitu korda aastas vee alla, kirjutab Äripäeva ajakiri Imeline Teadus / Tarkade Klubi.

„See tee on kindlasti 30 protsenti ajast üle ujutatud,“ ütleb Albert Naquin. Ta on piirkonnas aastasadu elanud biloxi-chitimacha indiaanihõimu pealik, kuid peagi võib nende elupaigast minevik saada. Alates 2002. aastast on kohalikust kogukonnast lahkunud 250 elanikku, nii et tänaseks on alles jäänud vaid 70 ja ka nendest kaalub enamus oma sünnikohast lahkumist enne, kui on liiga hilja. „Meie kohalik kogukond sureb varem või hiljem välja. Ning ühes sellega sureb välja ka meie indiaanikultuur,“ räägib Albert Naquin.

Louisiana muutub iga päevaga üha väiksemaks. Ranniku märgalad on ainulaadne luhtadest, lodudest, soodest jm koosnev ökosüsteem, kus elavad haid, alligaatorid ja eri liiki kalad. Peagi neelab Mehhiko laht selle ala endasse – iga tunniga kaob jalgpalliväljakusuurune maa-ala.

Alates 1930. aastast on merre vajunud 6500 km2 maad – see vastab kahe Saaremaa ja ühe Hiiumaa pindala summale. Tänaseks päevaks on rannikujoon roninud New Orleansile 30 kilomeetrit lähemale kui see oli 1930. aastatel. Ning maa vajumine aina kiireneb.„See on planeedi üks suuremaid maismaakaotusi,“ annab oma hinnangu Val Marmillion, America’s Wetlands Foundationi (Ameerika Märgalade Fond) direktor. See organisatsioon võitleb märgalade päästmise eest. Ka enamik tänapäeva kaarte annavad Louisianast väära kuvandi. Kaartidel on näidatud rannajoon sellisena nagu see nägi välja 1930. aastatel. Kui tänapäeval auto aknast välja vaatamata pimesi oma teekaarti usaldada, on oht kogemata otse merre sõita.

Massiivne maismaakadu ei ähvarda mitte ainult hävitada kogu ökosüsteemi ja sellega ka 70 ohustatud loomaliiki hävingusse kaasa tõmmata, vaid see tabab üsna kõvasti ka USA rahakotti. Muu hulgas saab ränga hoobi piirkonna kalandus, mis tagab ameeriklastele tervelt 30 protsenti nende poolt söödavatest kaladest, vähkidest ja austritest. Samuti on ohus nafta- ja maagaasitööstus, mille iga-aastane käive on 82 miljardit eurot ja mis annab tööd miljonile inimesele. Rääkimata emotsionaalsest hinnast, kui kaks miljonit inimest oma kodust võib-olla lahkuma peavad.Tegu pole siiski vaid Louisianale omase probleemiga – tegelikult on enamik maailma suurtest jõedeltadest sarnases kriisis.

Näiteks on sarnaseid probleeme Niiluse, Mekongi ja Gangese deltades ning isegi nii lähedal kui Hollandis, suure Reini jõe suudmealal. Artikkel maailma eri paigus asuvate jõgede suudmealasid ähvardavatest ohtudest ilmus ajakirja Imeline Teadus/Tarkade Klubi 2011. aasta novembri numbris.