Vein ja leib

Kumus avatud näitus "Vinum et panis. Veini- ja leivamotiiv 16.-20. sajandi kunstis" viib vaataja barokilikku küllusemaailma.

Veini- ja leivamotiiv toob kujutlusse tavaliselt kasinuse pildi, kuid selle eelarvamuse purustab kõnealune väljapanek täielikult. Näitusesaali asemel siseneb külastaja hoopis küllusekambrisse või saksapäraselt Wunderkammer'isse, kuhu on kuhjatud kokku kogu barokselt kirju maailm.

Seintel istuvad maalid ja graafilised lehed üksteise otsas, arvukatele postamentidele on paigutatud väikseid ja suuri uhkelt kaunistatud vaase, vitriinid on lookas peenest pudist-padist. Ainult niimoodi saab lavastada küllust!

Elu kaks poolust. Näitus on jagatud mitmeks intrigeerivaks alapeatükiks, kuid kõige suuremad jaotused on vaimulik ja ilmalik pool. Näituse kuraatori Tiina-Mall Kreemi sõnul ei ole need kaks poolust igapäevaelus sugugi mitte vastandid olnud.

Eesti talupoeg käis kasinatel aegadel ikka ohvrikivi juures palumas, samal ajal kui aadlikud kogusid ja lugesid kõike paganliku antiikkultuuriga seotut.

Suurimas saalis on lavastatud kristliku kiriku altar ja kõik selle juurde kuuluv ning teisel pool altarit asub nagu päris kirikuteski käärkamber, kus hoitakse kogudusele tehtud kingitusi.

Toit määras inimese kuuluvuse. Ajalooliselt on toit ja toidukultuur olnud inimese ühiskondliku positsiooniga tihedalt seotud. Illustreerimaks seda hierarhiat on näituseruum jagatud tubadeks nimedega Talupoja Leib, Kodanluse Koogid ja Aadliku Küllusesarv. Peen huumor jätkub ka ülejäänud jaotustes, näiteks teema "Kiriku kõrval on kõrts" konstateerib vana head müüti, et tee kirikuni ja kõrtsini oli tihtilugu üks ja sama. Olulisel kohal inimeste elus olid mõlemad, niisamuti vein ja leib.

Kristluse ja paganluse kõrval viitab näituse pealkiri toidukultuuri ja kunsti seostele. Gurmaanlus on iseloomulik mõlemale maailmale. Peene näputööna kaunistatud vaagnad, taldrikud ja vaasid olid kaunilt serveeritud ja maitsvate toitude kõrval väärtus omaette.

Näpunäiteid barokiajastust. Kodanliku klassi kasvades oli barokiajal oluline panna käsiraamatusse kirja laua- ja köögikombed. Nii saab ka näitusesaalis heita pilgu peale Jaan Koori manitsustele: "Nii olen mina ühte halba moodi tähele pannud: et söögi nõude kuiwatajad sellesama rätikuga, millega nad anumid puhtaks pühiwad, ka oma nina, nägu ja käsi hariwad [...] Igalühel olgu selle tarwis ninarätik taskus."

Autor: Ragne Nukk