Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Venemaa pärast parlamendi valimisi: kas ikka endine?

05. detsember 2011, 00:00

K uigi ma kirjutan neid ridu siis, kui Venemaa Riigiduuma valimispäev pole veel saabunud, võib sellegipoolest teha Vene eripärast tulenevalt mõningaid ennustusi sellest, kuidas hakkab välja nägema Venemaa majanduspoliitika pärast valimisi. Viimaste hulka tuleks muidugi eelkõige arvata järgmise aasta märtsi presidendivalimised. Kuid duumavalimised on nende peaproov ja sellistena omavad siiski mingit tähendust.

Ei ole suurt vahet, kas valitsev partei Ühtne Venemaa kaotab konstitutsioonilise enamuse või mitte. Häälteenamus kui selline jääb talle nagunii ja see tagatakse ükskõik milliste vahendite abil. Selles vist ei kahtle enam keegi. Kuna paiguti võib “tagamine kõigi vahenditega” toimuda liiga primitiivselt ja jõuliselt, võib see esile kutsuda mingeid proteste eelkõige mõnedes suurlinnades ning kindlasti ka Läänes. Kuid see ei muuda midagi ning karavan läheb lihtsalt edasi.  Vahet pole ka selles, kas Žirinovski liberite-nimelised populistid saavad hääli juurde või kas sotsialistidest Mironovi Õiglane Venemaa saab üldse parlamenti ja kui suurelt. Kindlalt saavad seal olema ka nõukanostalgilised kommunistid “igavese teise” Zjuganovi juhtimisel, kes tegelikult ainsatena moodustavad reaalselt midagi opositsioonilise jõu moodi, erinevalt teistest, kes seda ajalooliselt teps mitte pole olnud.

Fakt jääb faktiks, majanduspoliitiliselt saab uus Duuma koosseis olema vasakpoolne, kus kõige parempoolsemateks defineerivad ennast žirinovskilased ja Ühtne Venemaa on tsentris ettekavandatud “tasakaalustava” jõuna. Vasakul tiival sahmivad kommunistid ja mironovlased. Samas, ka Ühtne Venemaa on kaldunud vasakpoolsesse populismi ja nõukanostalgiasse. Sellisena hakkab Duuna kindlasti soosima eelkõige ümberjaotavat majanduspoliitikat. Ning isegi kui vahepeal Kremli eestvõttel überrikka oligarhi Mihhail Prohhorovi juhtimisel toimetanud Parem Venemaa (parem korraga kahes tähenduses: headuse ja poolsuse) oleks üle elanud hiljutise Prohhorovi häbiga minemapuksimise ja pääsenukski parlamenti, ei muutnuks see sisuliselt ikkagi midagi.

Sel kõigel pole aga üldse mingit suurt tähtsust, kui tegelikud jõukeskused omalt poolt mingit muud agendat järgiks. Kas nad teevad seda, ongi peamiseks küsimuseks. Ehk teisiti, kas taas ka ametlikult riigitüüri endale haarav “uus vana” president Vladimir Putin hakkab ajama mingit teistsugust majanduspoliitilist joont, kui Duuma prognoositav kallak eeldaks? Vastus on mõneti jah, aga samas kasutatakse ka Duuma “tumeroosa” kallak ära. Aimu sellest saab viimase aja tippude retoorikast. Aga tipud otsustavad tulemuse, sest praegusel Venemaal on võimuvertikaal kõik ja ideoloogia ei oma olulist tähtsust. Niisiis, mida on viimasel ajal öeldud “kõrgelt tribüünult”. Ega palju kaugemale polegi vaja vaadata, kui viimase valitseva partei Ühtne Venemaa kaheosalise kongressi teise osa stenogrammi. Mida ütles president Dmitri Medvedev oma parteinimekirja esinumbri kõnes ja, mis eriti oluline, mida ütles Vladimir Putin oma presidendikandidaadiks nimetamise kõnes?

Nad rääkisid kavandatavast Euraasia liidust kui uuest majandusruumist, kuid eelkõige kui uuest “liidust”, mis mitte ainult ei too tagasi Venemaa kunagise “geopoliitilise velitšije” (suursugususe, mõjususe) tunde, vaid ka toob majanduslikku kasu. Mõlemad rääkisid vajadusest tugevdada Venemaa rahvusvahelist positsiooni ka majanduslikult. Putin rõhutas, et Venemaa viib läbi aktiivset välispoliitikat ja osaleb globaalprobleemide lahendamisel, loomaks “õiglasemat poliitilist ja majanduslikku maailmakorraldus”. Räägiti energiaekspordist ja moderniseerimisest, relvajõudude ümberrelvastamisest ja kodumaise tööstuse arendamisest.

Seega kavatseb Venemaa selgelt jätkata oma suurriikliku positisooni loomisele/taastamisele suunatud aktiivset poliitikat, sealhulgas ka majanduse vallas. Selleks kasutatakse ka edaspidi muuhulgas oma energiakandjate, eriti gaasiturul saavutatud ning Euroopat tabanud kriisi ja Fukushima tuumakatastroofi põhjustatud poliitiliste kiirotsustega veelgi tugevdatud positsiooni. WTO-liikmelisus selles mõttes vaid muudab pisut mängureeglistiku hallatavamaks rahvusvaheliselt, kuid ei muuda ära Venemaale, aga ka mitte ainult talle, iseloomulikku üldist omamaise tootja kaitse suundumust tervikuna.

Selge see, et üldine maailma tabanud majanduskriis võib anda tagasilöögi ka Venemaa majandusliku võimekuse selgroo mooodustavale energiakandjate ekspordile. Eks sellest oligi tingitud Venemaa kõrgelt hinnatud rahandusministri Aleksei Kudrini suhteliselt ootamatu ja jõuline lahkumine valitsusest. Seejuures viitas ta selgelt ohtudele, mis seonduvad just nimelt valimiste eel levitatavate optimistlike prognooside paikapidamatuse võimalikkusele seoses globaalse, eriti aga just Euroopa ja USA majanduskriisiga ning sellel foonil arutule lubaduste laviinile, mida on jaganud “tipud” valimiste künnisel eelkõige sotsiaalsete kulutuste ja relvastuskulude järsu kasvatamise kohta. Kudrin nimelt väidab, et isegi tänastest nafta- ja gaasihindade soodsatest hindadest tulenevalt rekordiliste suurusteni, peaaegu 600 miljardi dollarini kasvanud riigireservidest ei pruugi piisata palju enamaks kui kaheks-kolmeks aastaks, kui maailmakonjuktuur peaks seoses kriisi süvenemisega halvenema ka energiakandjate osas.

Samas ühest küljest on “tipus” rõhutatud eelseisva perioodi kursina sõnumit riigi positisoonide taastamisest Nõukogude Liidu nostalgia ärakasutamise ja suurriikluse võtmes, kasutades ära ka kriisi võimendunud geopoliitilist vaakumi Euroopas ja selle lähiümbruses. Eriti kõneka näitena võib tuua eelnimetatud Putini kongressikõnes ootamatu Stalini poolt II maailmasõjas kuulsaks tehtud fraasi teadlik parafraseerimine. Teisest küljest  leiab enam kajastust järsult suurendatava sotsiaalsuse vaimus tegevus maksunduse, palkade ja toetuste maksmise, elamispinnaga varustatuse ja teistes valdkondades, mille apoteoosiks oli Putini kõnes ootamatu teade, et proportsionaalne tulumaks tuleks asendada progressiivsega ja luksuse karistamisega. See kõik meeldib Duumale ja enamikule lihtrahvastki. Teisest küljest aga jätkatakse ka klassikalise investeeringute kaasamise soodustamise ja moderniseerimise vajaduse palju tagasihoidlikuma teemaarendusega, mille suhtes on ka rahvaasemikel, nagu lihtinimestelgi, suhteliselt ükskõikne, vahel aga grupihuvidest tulenevalt ka negatiivne suhtumine. Seega, kui see teine külg ei peaks õnnestuma, on ka süüdlane teada – Duuma.

Niisiis, vastus pealkirjas toodud küsimusele on olemas: jah, Venemaa jääb suuresti ikka endiseks. Ahvatlevaks ja riskantseks turuks, kus riigi roll ja poliitiline jõulisus jäävad määravaks. Ning seda ju Putin oma kõnedes ongi juba mitu korda rõhutanud, et Venemaa vajab “stabiilsust” eelseisval kümendil.  Mida muud see “stabiilsus” peakski tähendama?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. December 2012, 12:46
Otsi:

Ava täpsem otsing