Kliimakonverents Durbanis sunnib avatumalt mõtlema

14. detsember 2011, 00:00

Kuigi paljud uskusid, et Kyoto leppe lõppemisega 2012. aasta lõpus lõpeb globaalsete kliimalepete raamistik ja kaob ka Euroopa Liidu ind ühepoolselt minna edasi kliimapoliitikast kantud energiapoliitikaga, siis hetkel tundub, et see pigem ei osutu tõeks.

Durbanis ei saavutatud palju. Aga palju enam kui loodeti.
Kiideti heaks Kyoto protokolli pikendamine ning nii mitmelgi suurel majandusel tuleb esimest korda hakata oma kasvuhoonegaaside emissiooni vähendama. Järgmisel aastal alustatakse tööd õiguslikult siduva kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamise leppe kallal, mis peab valmima 2015. aastaks ja jõustuma 2020. aastal. Lisaks üldisele raamistikule leiab riikide, ettevõtete, kolmanda sektori ja inimeste tasandilt üha enam neid, kes selles osas midagi teevad.

Me ei leia häid näiteid, kus Eesti oleks pikemas vaates olnud Euroopa Liidu poliitikale vastuvoolu ujudes edukas. Ja see on normaalne, oleme ju vaid 1/500 EList. Reegel on olnud pigem see, et mida varem oleme suutnud “nina tuulde” keerata, seda edukamad oleme olnud või seda väiksem on olnud võimalik kulu ühiskonnale. Kui me tahame olla ka tulevikus elektri eksportöörid ja et meie ettevõtted oleksid Põhja-Balti elektriturul konkurentsivõimelised, tähendab see endiselt CO2 rikkuse vähendamist elektritootmise portfellis.

Võib küsida, kas läbikukkumise vältimine kliimakonverentsil oli Eestile hea või halb? Vastus saab olla ainult üks – see on hea. Esiteks, ilmselt keegi ei taju lõpuni kliimamuutustesse haaratud põhjuste ja tagajärgede seost, aga need on olemas. Ja järelikult tuleb muuta seda, mida saab muuta ehk inimtegevust. See on vähim, mida me saame teha ja me ei ole siin vastutusest vabad.
Teiseks, kui vaadata suures mängus riikide konkurentsi, siis ka sellest vaatenurgast oli konverentsil saavutatu hea. See on meile varajaseks hoiatuseks, juhul kui me tahame seda aktsepteerida, andes meile piisava aja kohaneda enne, kui tuleb “haamer”. Näiteks võib Taani eesistumine tuua kaasa edasiliikumise kasvuhoonegaaside emissioonide põhise kütuste maksustamisega. Samuti võib osutuda võimalikuks CO2 hinnapõranda loomine, et piirata fossiilsete kütuste kasutamist.
Meil on võimalik jääda muutustes võitjate poolele, kui me silmaringi avardame ja oleme uutele võimalustele avatud. Kogu Eesti energeetikat ei saa käsitleda põlevkivist lähtuvalt. Põlevkivi on ja jääb. See on üks tähtis osa pildis, kuid ei peaks olema lähtekohaks teiste lahenduste kaalumisel. Taoline käsitlus annab vale vastuse.

Toimetatud ja lühendatud blogist

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. December 2012, 16:06
Otsi:

Ava täpsem otsing