Kuidas murda letargiat? Teeme gasellibörsi!

Tallinna börsil iseenesest midagi väga teha ei anna. Kui siin on likviidsuse ja börsil olevate ette­võtetega lugu kehvavõitu, siis miks mitte investeerida välisbörsiettevõtetesse? Või peab ikka kangekaelselt, hambad ristis, turnima miiniväljal? Hea meelega paigutaksin raha kiiresti arenevatesse ja juba toimivatesse väikestesse Eesti ettevõtetesse, kuid seda ei saa teha. Tallinna börsil on suured ettevõtted. Alternatiivturg on praegu aktsiate emiteerimise, mitte investeerimise kohaks. Ja sinnagi ei tule väga ettevõtteid.

Jääda lootma selle peale, et riik tooks suured riigiettevõtted nagu Eesti Energia börsile, ma ei usu. Enne hääbub meil vajalik riismetena säilinud kapitalituru infrastruktuur. Möödas on head ajad, kus meil olid börsil pangad, Eesti Telekom ja terve rida muid ettevõtteid. Ka paljusid mitte­börsiettevõtteid on tabanud sama saatus. Nad on müüdud välismaisele ettevõttele. Omanikud on mujal. Siinsed üksused on osa suuremast rahvusvahelisest kontsernist, millel on oma äriloogika, milles puudub koht vähemusosalusele Tallinna börsil.

Kehvad valikud. Välistades välisettevõttest omanikega siinsete tütarde ja riigiettevõtete börsiletoomise, jääb järgi hääbumine või töötamine kiiresti kasvavate lisakapitali vajavate ettevõtetega, et siinne kapitaliturg ei hääbuks. Et Eesti investoril oleks koht lisaks Tallinkile või Olympic ­EG-le raha paigutada tublidesse väikestesse firmadesse. Või peame võtma ette sama tee, nagu iidsel ajal Euroopas kapitaliturgude algusfaasis? Kui Suurbritannias oli Lõunamere aktsia buum, siis sõitsid sinna üle väina raha paigutama Hollandi, Prantsuse ja Saksa vürstiriigikeste investorid. Miks? Seal oli instrument ja (hapuks osutunud) teenimisvõimalus, mis kodumaal puudus. Tänapäeval on välistehinguid lihtne teha. Või teeks ikkagi gasellituru?