Buumiaeg jättis ehituskvaliteedile jälje

"Buumiaegset ehitamist iseloomustas kiirustamine. See tingis olukordi, kus projekteerimisele pandi vähe rõhku, esines isegi juhuseid, kus ehitusprojekti üldse ei koostatud või projekteeriti liiga pinnapealselt," rääkis Tehnilise Järelevalve Ameti (TJA) ehitus- ja elektriosakonna juhataja Ahto Tuuling.

Tema sõnul ei tähenda see automaatselt olemasolevat ebakvaliteetset projekti, pigem jäi osa olulisi lahendusi lihtsalt projekteerimata. Ehitaja pidi seetõttu nö jooksult lahendusi välja mõtlema ning see omakorda võiski kaasa tuua vigu, rääkis Tuuling. Ta sõnas, et kui sellele kõigele lisandus ka nõrk omanikujärelevalve, kus vigadele ja tegemata jätmistele tähelepanu ei pööratud, olidki probleemid garanteeritud.

"Muidugi oli ka juhtumeid, kus ehitajad muutsid projektis ettenähtud lahendusi ja jätsid need projekteerijaga kooskõlastamata või ehitasid lihtsalt projektist mööda," märkis Tuuling ja lisas, et esines ka olukordi, kui kasutati nõuetele mittevastavaid ehitustooteid või kasutati neid selliselt, et arvesse ei võetud tootjapoolseid juhiseid kasutusotstarbe ja -tingimuste kohta.

Ehitustellija ja omanikujärelevalvet pakkuva konsultatsioonibüroo Conviso OÜ juhataja ja projektijuhi Erki Laimetsa sõnul tuleb ehitusvigu ja -probleeme ette igal ajal ning buumiajale iseloomulikke ehitustehnilisi probleeme ta eraldi välja ei toonud. "Kvalifitseerimata tööjõud kahtlemata oli probleem, kuna tööjõupuuduse tõttu kaasati ehitusse ka väheste oskuste ja töökogemusega töölisi." Laimets lisas, et olukorras, kus ehitusmahud oluliselt suurenevad, võetakse küll töölisi juurde, aga ehitusinsenere, nagu projekteerijad, objektipersonal ja omanikujärelevalve teostajad, nii lühikese ajaga ei saa, sest akadeemilisele haridusele ja esmase töökogemuse omandamisele kulub vähemalt kuus-seitse aastat. Alles seejärel võib õppinud insener taotleda kutsekvalifikatsiooni ja niimoodi omandada pädevus ning vastutusõigus.

Laimetsa sõnul iseloomustas buumiaegset ehitussektorit tõsiasi, et tegemist oli turuga, kus alltöövõtja määras hinna ning töömees otsustas, millise töö võtab ja millise jätab. Samuti oli teada, et pakkumushinnad võisid tõusta kuudega, mistõttu nii mõnigi objekt jäi eelarvest väljumise tõttu ehitamata.

Oli ka juhtumeid, kus buumiaegne peatöövõtja objektilt lihtsalt minema jalutas. "Objektilt äraminemisi normaalses turuolukorras eriti ei esine. Lahkumise põhjustasid tavaliselt alapakkumised kombineerituna alltöövõtjate ja materjalide hinnatõusuga - need on aga peatöövõtja riskid, mida tellija ka kõige kõvema buumi ajal enda kanda ei võta," selgitas Laimets.

Omanikujärelevalvele spetsialiseerunud Telora-E juhatuse esimehe ja peainseneri Tanel Seppeli sõnul buumi- ja masuaegses ehituskvaliteedis põhimõttelisi erinevusi ei ole. "Aasta-aastalt on kortermajade ehitus läinud paremaks, kuna õpitud on varasemate aastate vigadest," rääkis ta, lisades, et vigadest on õppinud pigem suurarendajad. "Väiksemate puhul on kvaliteet reeglina jätkuvalt madal ja samal tasemel, kuna kasutatakse odavaimaid töövõtjaid," märkis Seppel. Kvalifitseerimata tööjõu kasutamine on tema sõnul olnud protsentuaalselt kogu aeg samal tasemel.

Seppel tõi välja, et masu järel mõnevõrra kasvanud objektide arv on taas kahanemas. "Nüüd hakkab jälle tööd vähemaks jääma, ja tundub, et päris kõvasti." Tema sõnul tähendab see vaid üht - tulemas on uus koondamislaine. Siin on otsa lahti teinud Skanska, kes novembris teatas, et lõpetab järgmise aasta lõpuks tegutsemise Eestis.

"Majanduslanguses ja sellele järgnenud ajal mõjutab ehituskvaliteeti kokkuhoid," märkis Tuuling. Detailse ehitusprojekti koostamine tähendab projekteerijale rohkem töötunde ja suuremat kulutust projekteerimisteenusele, selgitas ta ja lisas, et turuolukorras, kus ehitusteenuse pakkujat valitakse eelkõige hinna alusel, otsib pakkuja kasumi teenimiseks võimalusi etteantud projektlahenduse optimeerimiseks.

Optimeerimise käigus, mida mõnikord nimetatakse ka kokkuhoiuks, võivad osad tehnilised lahendused, tooted ja materjalid asenduda odavamatega. Odavamad tooted aga ei pruugi olla samaväärsed, mõjutades kogu lõpptulemuse kvaliteeti, ütles Tuuling.

Laimets lisas, et tema arvates toimis omanikujärelevalve buumiajal samamoodi kui täna, aga seda ainult juhul, kui seda tehti korralikult ja sellesse panustati piisavalt. "Võin vaid oletada, et buumiajal ei panustanud paljud elamutellijad pädevale omanikujärelevalvele, kuna korralik omanikujärelevalve ei olnud müügiargument - korter läks kiiresti müügiks niikuinii," rääkis Laimets.

Seppel aga tõi tänasest päevast rääkides välja omanikujärelevalves tekkinud kummalise paradoksi. "Mõeldi parimat, aga välja kukkus nagu alati," lisas ta.

Paradoksi all pidas Seppel silmas, et omanikujärelevalve turul on täna nö kõige kõvem mees, kel on taskus ehitusettevõtjate liidu ehitusjuht III kutsetunnistus. See isik aga ei pruugi Seppeli sõnul olla insener, tunnistus võib olla talle väljastatud töökogemuse põhjal. "Sisuliselt on tegemist ilma kõrgema või rakendusliku kõrgema hariduseta tegelasega, kes on kuidagi ehitamise ja järelevalvega tegelda saanud."

Tõeline kurioosum on Seppeli sõnul aga see, et ehitusjuht III kutsetunnistusega antakse inimesele kõikide eriosade järelevalve õigus, mis lihtsamalt öeldes tähendabki nö kõige kõvem mees olemist.

Tavaliselt saab kutsetunnistuse vastavalt haridusele ja see on üldjuhul erialati jaotunud järgmiselt: A üldehitus, B vee- ja kanalisatsiooni, ventilatsiooni, kütte ja jahutuse ehitus ning C elektri-, nõrkvoolu- ja juhtimissüsteemide ehitusinseneridele. Seppel on seda meelt, et tegelikkuses ei tohiks ilma erialase insenerihariduseta inimene järelevalvet üldse teha. Ta käib välja ka fakti, et 60-70% Eestis tegutsevatest järelevalvajatest ei ole ehitajast ja projekteerijast kogenumad, kuigi nad seda peaks, sest vaid suur kogemus tagab kvaliteetse ehituse.

Autor: Kadrin Karner, Kristi Malmberg