Kas on reaalne anda ühe konverentsiga osalejatele 100 ideed?

JAH

Ühe ürituse raames 100 või ka enama idee väljapritsimine on täiesti teostatav. Sobivat formaati kasutades võib tänu sünergiale lisaks kvantiteedile välja areneda ka arvestatav kvaliteet.

Seetõttu usun, et tegemist pole turundusnipiga, vaid ürituse formaat saab olema traditsioonilisest erinev. Samuti on müügi- ja turunduskonverentsidel osalejad valdavalt ekstraverdid, keda on moderaatoreil kohati lausa keeruline ohjeldada. Passiivsuseoht on seega välistatud.

Ma ei korralda ise ega osale samuti sellistel konverentsidel, kus oleks oht saada alla viie uue kvaliteetidee. Mitu neist koheselt rakendatavad on, see on teine küsimus.

Ka ühe koheselt rakendatava ja tulu tootma hakkava uue idee saamine on osalemist väärt. Just selles võtmes rõhutataksegi traditsioonilisel konverentsil “uue idee saamise” mõistet. Kui teenid või säästad tänu ühele saadud ideele kasvõi sada tuhat, siis investeeritud tuhat pole sugugi raisatud.

EI

Minu meelest ei ole ühe konverentsi raames võimalik anda sadat uut ideed. Võib olla ainult juhul, kui saalis istuvad esmakordselt kodust välja astunud inimesed, kes pole varem maast-ilmast midagi kuulnud. Kui selliseid n-ö mehi metsast tänapäeval veel tõesti on, siis kahtlen, kas nad just konverentsile satuvad.

Lisaks tekib küsimus, et kui konverentsi lektorid on samad Eesti inimesed, kes esinevad ka meie konverentsidel, teevad ise koolitusi jne, siis miks nad seal vaid 1–2 ideega piirduvad ja 100 idee konverentsi raames järsku 100 ideed välja võluvad. See pole reaalne, keegi ei hoia oma teadmisi vaka all.

Teine asi on ehk välislektoritega, võib-olla õnnestub neil Eesti inimesed oma teadmiste ja ideedega pahviks lüüa. Samas kahtlen selleski, sest meie konverentsil osaleja on tark ning palju kuulnud-näinud inimene.

Anu-Mall Naarits on tubli turundaja ning temalt mingit väiksemat turundusnippi poleks oodanudki. Pressiteates on kerge lubadusi anda, aga siiski on keeruline konverentsimaastikul väga uut ja erilist formaati ning sisu luua, sest kõik uus on nagunii ammu unustatud vana. Küsimus on lihtsalt pakendis, kuidas vana asi uues kuues kuulajateni tuua.

Mis puudutab inimeste aktiivsust konverentsidel sõna võtta, siis Eesti inimene oma põhjamaise temperamendiga on ja jääb tagasihoidlikuks sõnavõtjaks ja küsijaks. Eriti suurte konverentside puhul. Eks igal konverentsil kujunevad välja mõned küsijad-pärijad, kes julgemini oma mõtetega teiste ette astuvad, aga neid inimesi on siiski 3–4 saja osaleja kohta ning teiste tagasihoidlikkust ei saa kuidagi pahaks panna.

Koolitusgruppides on lugu muidugi teine – seal on vahetu kontakt koolitajaga ning samade huvidega ning sama tasemega osalejad motiveerivad ning julgustavad arutama ning küsima.

VÕIB-OLLA

Kindlasti on konverentsid vaatamata muutustele jätkuvalt ka uute ideede ammutamise koht. Meeles tuleb pidada aga seda, et ideed pole konverentsi, vaid inimese omad. Seega sõltub suuresti osalejast, mitme uue mõttega ta konverentsilt lahkub. Mõni inimene leiab igast ettekandest sama palju väärt ideid kui teine tervelt konverentsilt.

Teine huvitav asi ideedega on see, kuhu need välja viivad. Ka niisama mõtisklemine ja targemaks saamine on väärtus, kuid oma konverentsidel püüame alati pakkuda mõtteainet, mis paneks ka tegutsema. Mis on rohkem väärt, kas hoomatav hulk sügavalt läbi tunnetatud, olulisi ja rakendatavaid mõtteid või 100 ideed? Sellele saab igaüks ise vastata.

Usun, et 100 idee lubaduse puhul polegi oluline, kas see on reaalne või mitte. Igal juhul kõlab see kenasti ja ilmselt see ongi asja peamine uba.

Konverentsimaastiku täienemine tublide tegijatega on igati tervitatav.

Osalejate jaoks tähendab see rohkem eneseharimisvõimalusi ning konkurentsi tihenemine ärgitab ka korraldajaid suuremale loovusele.