GMO - inimkonna näljahäda päästja

Seni on tootmine põllumajanduses suurenenud ligikaudu samas tempos nõudlusega ning arenenud maades toidupuudust ei ole. Küll on aga näljahäda probleemiks paljudes arengumaades ja taimekasvatuse uued lahendused oleksid paljudele abiks. Taimede kasvuks sobivaid maid on aga piiratult ning paratamatult tuleb suurendada tootmise efektiivsust olemasolevatel kasvupindadel.

Traditsiooniline sordiaretus on tublisti kaasa aidanud suuremate saakide saamisele. Näiteks suhkrupeet, mis veel 19. sajandil oli näpujämedune, on tänaseks tänu sordiaretajatele rusikajämedune ning konkureerib edukalt suhkru tootmisel suhkrurooga.

Traditsiooniline sordi- ja tõuaretus toimib kindlaid reegleid järgides: soovitava omadusega vanemaid ristatakse ning saadakse uue geenide kombinatsiooniga järglased. Toimub geenmutatsioon, mis on olnud kasutusel aastatuhandeid, seda nii tahtmatult kui tahtlikult. Järglaste hulgast valitakse pärast saagi hindamist välja eesmärgile enam sobilikud ja ka see valik on toimunud pidevalt.

Taimekasvatuses on paratamatu, et üks tsükkel kestab vähemalt aasta, sest peab uued seemned maha külvama ja uue saagi ära ootama. Teatud juhtudel saab protsessi ka kiirendada, kui külvata esmalt saak lõunapoolkeral ja siis teisel poolaastal põhjapoolkeral, kuid tempo on ikkagi väga aeglane.

GMO (geneetiliselt muundatud organism - toim.) tehnoloogias kasutatakse kaasaaegseid teadmisi taimede geneetikast ja püütakse muuta nende teatud omadusi ehk geenide kombinatsioone teiste võtetega kui vaid traditsiooniline ristamine. Eeliseks on see, et tulemused saadakse kiiremini ja teadlikumalt suunatult.

Praeguseks on saanud paljude taimede geenilised koostised selgeks ning kindlasti tahetakse neid uute meetodite abil muuta, et sordiaretust kiirendada või sobivas suunas muuta. Kui on teada, milline geenikombinatsioon millisele meile soovitavale omadusele mõju avaldab, siis on võimalik eelnevalt valikuid teha juba seemne geenianalüüsist ja valikut tunduvalt kiirendada.

Piltlikult võiks võrrelda traditsioonilist ristamist labidaga kraavi kaevamisega ja geenitehnoloogiat ekskavaatoritööga. Kui ekskavaator on valmis tehtud, siis  ei ole väga tark nõuda lõputult kraavi kaevamist vaid labidatega. Muidugi võib ekskavaator teha loodusele rohkem kahju kui labidatöö - see müriseb valjult,  tallab lilled katki, häirib linde jne. Kuid kui mõistlikult planeerida, siis efektiivsuse tõus võib isegi loodusele kasulikum olla.

Kui aga selle võrdlusega edasi minna, siis tegelikult veel valmis ekskavaatorit pole. Olemas on vaid algeline mehhaaniline labidas ehk senine geenitehnoloogia on oma arengus kaunis algelisel tasemel.   

Esimesed teadlikud geenimuudatused on tehtud paarkümmend aastat tagasi. Alustati herbitsiidide taluvuse valdkonnas ja seda seetõttu, et sellega tegelesid taimekaitsevahendeid tootvad firmad. Nende huvi oli eelkõige välja arendada uusi lahendusi taimekaitses ja võtta kasutusele ka geenitehnoloogia võimalused. Varem peamiselt keemiatooteid valmistanud firmad on muutunud üha enam sordiaretuse ja seemnekasvatusega seonduvateks ettevõteteks.

Taimede saagikuse kasv peaks olema esmatähtis, kuid suurem osa senistest GMO uuringutest ja arendustest on toimunud madalama omahinna ehk kulude vähenemise suunas, mitte saagikuse suurendamiseks. See on nii sellepärast, et paljud neist töödest on tehtud peamiselt Põhja-Ameerikas, kus on ka maailma suurim umbrohutõrjevahendite turg. Sealsed tõekspidamised taimekasvatusest on alati olnud Lääne-Euroopast erinevad. Ameerikas nimelt ei panustata mitte väga suurte saakide saamisele, vaid võimalikult madala omahinnaga suurtel pindadel suurte koguste tootmisele. Kui geenitehnoloogia oleks olnud Lääne-Euroopa vedada, kus on maa kallis, siis kindlasti oleks eelisarenduses olnud saagikuse kasv ja taimehaiguste kindlus.

Teine väga oluline suund, mille tulemusi on veel väga vähe näha olnud, on saagi kvaliteet. Siin on tuntumaks näiteks "kuldne riis", mis erinevalt tavariisist sisaldab A vitamiini. See oli üks esimestest GMO võtetega saavutatud saagi kvaliteeti parandavatest tulemustest. Kuid juba ligi paarkümmend aastat pole suudetud otsustada, kas lubada seda laialdaselt igal pool tootmisesse või mitte. Arvatavasti on see vastuseis ka üks põhjustest, miks ei ole seni rohkem saagi kvaliteeti parandavatest GMO tulemustest väga kuulda olnud. Teha oleks siin palju, eelkõige nende omaduste parandamine, milleks mingit kultuuri kasvatatakse: õlisisalduse kasv, suhkrusisalduse suurendamine, proteiini sisalduse kasv jne.

Vastuseis GMO-le ei ole arvatavasti mitte niivõrd tehnoloogiale endale, kuivõrd selle esitamise viisile ja koondumisele väga väheste tegijate kätte. Üheks lahenduseks oleks see, kui ka riiklikud teadusasutused suudaksid ajaga kaasas käia ja samuti neid tehnoloogiaid arendada. Sordiaretus ja seemnekasvatus on tunnistatud aga erafirmade tegevusalaks ja riiklikud ettevõtmised liigitataks ebaausa konkurentsi valdkonda.