Panus mahedale titetoidule

Eestimaalasi juba aastakümneid kodumaiste konserveeritud toitudega rõõmustanud Salvest algust teinud oma mahetoote sarjaga. Salvesti tootmine on juba täna mahedana sertifitseeritud, st ettevõttel on õigus märgistada oma tooteid mahetoote märgiga.

Seni on Salvest mahetooteid teinud vaid tellimustööna. “Näiteks oleme ühele oma partnerile tootnud mahedat astelpajumoosi. Tõsi, Salvesti enda kaubamärgi all täna veel ühtegi mahetoodet reaalselt ja poes saadaval ei ole,” räägib ASi Salvesti juhatuse liige ning tegevjuht Lauri Betlem, kes on ettevõtet juhtinud veidi üle kolme kuu.

Kuigi ametlikult “päris mahedaid” tooteid Salvestis ei toodeta, on Salvest oma tootmises ka varemalt lähtunud puhta ja kvaliteetse kodumaise tooraine eelistamise põhimõttest. “Enamik Salvesti toodetest valmib meie Tartu

tehases ja enamik neis kasutatavatest toorainetest jõuab meile mitte kaugemalt kui 100 km raadiusest. Toodetele säilivuse annab kodusele moosikeetmisele ja hoidiste valmistamisele sarnane protsess. Autoklaavime oma tooteid sarnaselt, nagu kodus kuumutatakse moose,” selgitab Betlem.

“Seega meie Tartu tootmisest säilitusaineid, maitsetugevdajaid või muid kunstlikke lisaaineid ei leia,” lisab ta.

Kas seniste toodete “mahe analoog” või sootuks uus tootesari? Salvesti tooteportfellist moodustuvad Betlemi hinnangul umbes 10% Põnni kaubamärgi all müüdavad imikutoidud. “Põnnil on Eesti imikutoitude turul täna teine koht ja meil on äärmiselt hea meel, et Eesti emad usaldavad kodumaist kvaliteeti ja üha enam ostavad tooteid, mis on just kohalikust toorainest valmistatud. Just imikutoitude segment on see, kus me näeme reaalset nõudlust mahetoodete järgi. Teeme täna aktiivselt tööd, et järgmisel aastal tulla turule Põnni mahedate imikutoitudega,” sõnab Betlem.

Tänaseks on Salvesti lastetoitude kaubamärk Põnn suutnud huvi äratada ka väljaspool Eestit, mis on Betlemi hinnangul paljuski tingitud  kvaliteetsest toorainest ning asjaolust, et tootmises ei kasutata säilitusaineid. Põnn on saavutanud ka siinsel turul sedavõrd suure populaarsuse, et kaalumisele võiks tulla koguni väikesed brändi-poekesed.

Betlem räägib, et mahetoodetega on Eestis natuke “nokk kinni, saba lahti” olukord. “Kuna Eestis toodetakse ametlikult mahedat toorainet tööstusliku tootmise jaoks vähe, siis on ka selle hind kõrge. See tähendab kohe kõrgemat lõpptoote hinda. Kõrge müügihind omakorda tähendab, et sihtrühm kes neid tooteid osta jaksab, on väike,” nendib ta. Betlem on seisukohal, et kui nõudlus mahetoodete järele kasvaks, hakkaksid ka tööstused neid rohkem tootma ja talunikud rohkem mahedat toorainet kasvatama, mis tooks lõpuks ka hinnad alla. “Turumajanduses määrab alati nõudlus pakkumise ja nende tasakaalupunkti, ehk hinna,” lisab Betlem.

Läbi ja lõhki kodumaine toidutootja. Salvest on täies mahus kodumaisel kapitalil põhinev – ettevõtte ainuomanik on ettevõtja Veljo Ipits. Tootmises kasutatakse üksnes kodumaist toorainet, seda ka siis, kui majanduslikult oleks otstarbekam seda teatud kaupade osas pigem sisse osta. “Teatud komponente saaksime ehk näiteks Lätist-Leedust koguni poole odavamalt osta, kuid see oleks ilmselges vastuolus meie põhimõtetega,” märgib Betlem.

“Tartu Puu- ja aedviljatehase nime all tuntust kogunud ettevõte alustas tegevust esimesel sõjajärgsel aastal, selle nime all jätkati kuni aastani 1951, mil tehas nimetati ümber Tartu Konservitehaseks,” rääkis Betlem eestlasi kodumaiste konservidega rõõmustanud ettevõtte seitsmekümneaastasest ajaloost.

Tartu Konservitehase ajal tehti algust Salvesti ühe müüduima tootega, tänaseni tõelise hitina püsinud Mulgikapsaste tootmisega. Betlem lisab, et Salvesti kõikidest toodetest suurima käibega on aga Salvesti kodune seljanka.

Läbi kõigi nende aastate on samavõrd suure populaarsusega olnud rassolniku purgisupp, mahedamaitselised kurgid ning imikutoidud, viimaste tootmisega alustati juba aastal 1966.

Salvesti turundusjuhi Ain Nõlvaku sõnul on ettevõtte tootevalik olnud läbi aegade võrdlemisi püsiv. “Aja jooksul on muutunud vaid toodetes kasutatavad soolakogused, kuid täielikult on tänaseks kadunud säilitusained,” räägib Nõlvak.

Salvesti kogutoodangust lõviosa moodustavad Nõlvaku sõnul supid, seda koguni 30% ulatuses. Armastatuim on eestimaalaste seas seljanka, populaarsuselt teine on borš. “Veel on tänaseni populaarsed ajalooliselt tuntud Toome ning Tervise salatid, kodumaisest moositurust hõivab Salvesti Meie Mari koguni pool,” ütleb Nõlvak.

Loodud mõjuma võimalikult koduselt. Lauri Betlem räägib, et algselt olid kõik Salvesti supid loodud võrdlemisi vähese soolasusega ning mitte kuigi vürtsikad, et need oleksid meelepärased võimalikult suurele ostjaskonnale.

“Eks me oleme neid aegade jooksul muutnud nii- ja naapidi, lisades vürtse juurde ning võttes jälle vähemaks, kuid oleme siiski jäänud tänaste maitsete juurde,” lisab Betlem, et Salvest on ajast aega püüdnud jäljendada võimalikult palju koduseid suppe, sama kehtib kapsaste kohta.

“Eestlased on alati armastanud ise kodus süüa teha ning seetõttu loeb siinsele ostjale enim siiski kodusus,” märgib Betlem. “Kuna supitegemine võtab palju aega, tööpäevaõhtuti on aga aega napilt, pakume me siin just head ja kodulähedast lahendust.”

Vastse turu-uuringu kohaselt on Salvest Eesti supituru liider 71%ga, aastas sööb iga eestimaalane ära 2,5 purki Salvesti suppi.

Kodumaised imikutoidud jäävad veel välismaistele alla. Vaieldamatult viimase aja edukaim uustulnuk Salvesti toodete seas on imiku­toodete bränd Põnn.

“Kummalisel kombel on eestimaalaste eelistused siin pisut üllatavad – pigem ostab eestlane välismaist brändi Hipp, kes on täna Eesti turu liider. Põnn omab tänaseks ca kolmandikku Eesti imikutoitude turust ja meie turuosa kasvab,” räägib Betlem.

Ta jätkab, et paljukõneldud mahetooted on nii meil kui ka mujal saavutamas üha enamat populaarsust, ometi suudab mahekaupu regulaarselt osta vaid marginaalne osa eestlasi.  Betlemi sõnul oleks eestlastel arukas mitte niivõrd klammerduda ökomärgistusega toodetesse, vaid meie inimesed võiks jõuda arusaamiseni, et tegelikult on kõik tooted, mis valmistatud Eestis kasvanud toorainest ja mille puhul ei kasutata säilitusaineid, juba oma olemuselt mahedad ning Eesti loodus oma naturaalsuse ja eripäradega suisa legendaarne.

Kõik mahedana näiv pole mahe. “Ometi ei saa me kõiki nn talutooteid a priori mahedana võtta. Ostes turult talusinki, siis kas saame ikka alati kindlad olla, et selles ei ole kasutatud maitsetugevdajat või siis värvi andvat nitritit? Mina selles nii veendunud ei oleks,” arutleb Betlem, kelle sõnul oskavad nutikad turukauplejad väga edukalt ära kasutada seda, et nende toodetel ei ole pakendit ja seega kohustuslikku koostisainete loetelu.

“Alati tasub üle küsida, kes ja kuidas selle toote ikkagi on valmistanud,” räägib ta.

Betlem lisas, et enam ei hoita Salvestis kaupa pikalt laos. “Igal hommikul tuuakse meile talunikelt just sel päeval vajaminev tooraine, meil ei ole selle säilitamine kuigi otstarbekas, talunikel on selleks paremad võimalused.”

Betlemi hinnangul on Salvesti jaoks lõppenud aasta olnud väga tegus just eksportturgudel. “Oleme saanud märksa targemaks Venemaa turu isepäradest ja hetkel on käimas mitu huvitavat projekti muude võimalike eksportriikide osas,” märgib ta.

Praeguseks on ekspordi osakaal Salvesti müügist umbes 5%. “Järgmisel paaril-kolmel aastal on plaanis see näitaja vähemalt kolmekordistada,” sõnab Betlem enesekindlalt. Sihiks on seatud Läti, Leedu, Soome, Venemaa ning koguni Austraalia turg.

Mahetoodete tarbijaskond üha suureneb

Ligi pooled mahetoodete tarbijatest olid 2011. aastal ostnud maheköögivilju ja -piima­tooteid.Veidi üle kolmandiku olid ostnud teraviljatooteid, veerand ostjatest ostsid puuvilja ja marju, viiendik moose ja mahlu ning liha. Teisi tooteid ostis vähem mahehuvilisi. Võrreldes 2007. aastaga on ostetud mahetoodete pingerida üsna sarnane, kuid mahetoodete tarbijate hulk on iga tootegrupi puhul kasvanud.Seda on võimaldanud nii tootevaliku kui ka mahetoodete kättesaadavuse paranemine. Igal aastal on turule tulnud uusi mahetooteid ning alates 2008. aastast on võimalik osta ka maheliha. Mahetooteid ostnud tallinlasi oli praktiliselt iga tootegrupi puhul selgelt enam kui tartlaste seas, v.a pastatooted, müslid, krõbuskid, mille ostjate osakaal oli tartlaste seas suurem.Kõige suurem oli erinevus kahe linna vahel maheliha ostmisel – tallinlastest oli seda ostnud 31% mahetoodete ostjatest, Tartus aga vaid 5%. Siin on tõenäoliselt tegemist maheliha kättesaadavuse suure erinevusega. Tartust saab maheliha osta vaid ökopoodidest, Lõunakeskuse taluturult ja Lõuna-Eesti Toiduvõrgustikult, Tallinnas on müügivõrgustik laiem, on rohkem ökopoode ja maheliha võib leida ka suurematest poodidest, näiteks Haabersti Rimist.

 

Salvesti alguseks peetakse aastat 1946, mil alustas tegevust Tartu Puu- ja aedviljatehas.Ettevõte erastati 1990. aastatel.Praegu kuulub ettevõtte aktsiapakk 100% Veljo Ipit­sale.Salvestile kuulub 71% Eesti purgisuppide turust.Aasta toodangu maht on 5000 tonni.Salvest on tööandja 135 inimesele.

 

Olavi-Heikki Kiviloo, TÜ Eesti Mahe tegevdirektorMahetoodete turustamisel on probleemiks vähene ümbertöötlemine ja on tervitatav, kui keegi täidab selle augu, kel on ka vastavad kogemused.Usun, et mahemärgiga tooted võtavad sortimenti nii kaubandusketid kui ka mahetoodete kauplused. Eelarvamusi ei saa tekkida, kui ettevõte on tunnustatud ja jälgitakse kõiki nõudeid, mis mahetoodetele on ette nähtud – need on üsnagi karmid.Salvestil tuleks hakata juba nüüd mahetootjatega lepinguid sõlmima, sest kevadeks seemnete tellimine tuleb teha juba detsembris, kõige hiljem jaanuaris. Tootja teaks, kui suurel pinnal kasvatada ja kaoks ära “nokk kinni, saba lahti” olukord.Ei saa olla nõus Betlemi väitega, et tegelikult on kõik tooted, mis valmistatud Eestis kasvatatud toorainest ja mille puhul ei kasutata säilitusaineid, juba oma olemuselt mahedad. Mahetoode on siiski vaid kasvatatud tunnustatud mahetootja, keda kontrollib ju töödeldud tunnustatud toodangu ümbertöötleja, keda kontrollib veterinaar- ja toiduamet. Kui need tingimused on täidetud, saab tootele ökomärgise lisada.

Suurtootjad on teinud maheda juurutamisel tublit tööd

Madli Zobel, Lõuna-Eesti Ökokeskuse ökopoodnikTänapäeval kiputakse mahe­toodetesse ja mahetootmisesse suhtuma kui mingite veidrike ja friikide pärusmaasse. Julgen siiski meelde tuletada, et mittemahe tootmine on meie planeeti kurnanud viimased sada aastat, intensiivpõllumajandus ning sünteetiliste mürkide laialdane kasutamine veelgi vähem.Oleme nüüd ringi ära käinud, värvilise nätsu, traadi ja plastmassi ära näinud, saanud aru, et elada me selle toel ei suuda ning jõuame tagasi juurteni – süüa saab ainult sööki – värviline plastmass, mida meile vorsti pähe müüdi, keha ei toida. See ongi mahetootmine ja mahetooted.Moe viin, A. Le Coqi õlu, Salvesti astelpajumoos – suurtootmised on üritanud ja ka hakkama saanud varemgi. Hoian kõiki pöidlaid, et seekordne üritus oleks jätkusuutlik ja tarbijad kaasa tuleksid. Ökopoes on nii piinlik öelda, et hapukapsast, hapukurki, mädarõigast, kõrvitsasalatit jm eestlastele nii omast söögikraami meie küll ei müü.Aga palun väga, välismaal on see teema edasi arenenud ning meil on maca’t, spirulinat ning sakslaste marineeritud kurki. Oliividest, makaronidest, riisivahvlitest rääkimata. Meie ökopoodnikena tervitame iga ökotoodet, mis Eestis tehakse. Au kõigile, kes on suutnud mahetunnustuse bürokraatia kadalipu edukalt läbida. Kui see oleks kümme korda lihtsam ja 10 korda odavam, oleks ka mahetooteid kümme korda rohkem.Mahe looma- ja teraviljakasvatus on Eestis päris kõval tasemel, realisatsioon mahedana jääb paberite taha.

Suurtootmine pole takistuseks

Merit Mikk, OÜ Ökosahver juhatuse liigeTarbijate huvi mahetoidu, eriti just kohaliku mahetoidu vastu on viimasel paaril aastal kiiresti suurenenud.Õnneks on viimasel ajal ka kodumaise töödeldud mahetoodangu sortiment jõudsalt kasvanud, kuid senini on tegu olnud pigem väikeste ette­võtetega. Meie vaatenurgast on eriti oodatud sellised hea kvaliteedi ja mitte ülikõrge hinnaga mahetooted, mis seni kodumaisena turul puuduvad.Suurtootmine pole otseselt vastuargument, kuna enamiku välismaiste mahetootjate puhul, kes meie turul esindatud, ongi tegu suhteliselt suurte ettevõtetega. Väikeste mahekaupluste seisukohalt võivad probleemiks osutuda suuremate ettevõtjate seatavad miinimumkogused tellimustele, loodetavasti jõutakse aga ka siin kokkuleppele. Kauplusketid on kindlasti sellisest toodangust huvitatud.