Ansip flirdib Putiniga

Üritada rääkida peaministri visiidi taustal ­ainult spordist on enesepettus. Samosti algatusest ajendatuna üritasin meenutada, kas Eestis kõige kauem peaministriametit pidanud Ansipil on ida suunal näidata ette mõni edulugu. Kahjuks meenuvad ainult valearvestused ja peaministri taliolümpiale sõit on järjekordne fopaa.

Ühe daami avaldus. Eesti poliitikud üritavad aeg-ajalt flirtida kunagiste vennasvabariikide ­autoritaarsete riigijuhtidega. Silmapaistvat kasu pole sellest sündinud. Ühte fopaad näeme praegu Kiievi tänavatel. Eelmise aasta aprillis võttis Ansip kaasa neli Eesti äriliidrit ja sõitis Ukrainasse nende ettevõtjate äriprobleeme lahendama. Sellel visiidil üllatas peaminister avalikkust “ühe daami avaldusega”, kui andis mõista, et opositsioonipoliitiku Julia Tõmošenko vangis istumine ei tohiks rikkuda suhteid Ukraina valitsejatega.

“Usun, et Vilniuse idapartnerluse kohtumisel allkirjastatakse Ukraina ja ELi vaheline assotsiatsioonileping. On vale panna Ukraina ja Eesti ning Ukraina ja ELi vaheliste suhete tulevikku ühele kaardile, ühele daamile,” vahendas toona Ukraina valitsuse pressiteenistus Ansipi sõnu.

Vilniuse kohtumine kukkus ELi jaoks läbi ning Ukraina on haaratud teravasse konflikti, mille rahumeelse lahenduse võimalusi on keeruline näha. Ansipi mullune väljaütlemine tõestas, et selline koogutamine inimõigusi eiravate ­autoritaarsete valitsejate suunas ei too koogutajale erilist kasu. Selle piinliku vahejuhtumi tulu oli ainult mõni miljon paarile ettevõtjale.

Lisaks muule võiks just Ukrainas toimuv veenda peaminister Ansipit olümpiareisist loobuma. On väga ebasobiv aeg astuda lavale Vladimir Putini korraldatavas jää- ja lumesõus ning unustada selles peomöllus Venemaa tegevus Ukrainas.

Möödunud nädalal avaldas Poola peaminister Donald Tusk arvamust, et Venemaa võib hakata aktiivsemalt sekkuma Ukraina sündmustesse pärast Sotši talimänge. Sekkumise eesmärk ei saa olema mitte pingete maandamine, vaid nende võimendamine, sest Putini Venemaa ei loobu oma mõjuvõimust Ukrainas. Seetõttu on veel ka vara kiita Ukraina presidenti opositsiooni nõudmistele vastutuleku eest ning rääkida konflikti lahenemisest. Olümpiarõngad on Putinit kammitsemas, kuid mängud saavad peagi läbi, riigijuhid sõidavad Sotšist koju tagasi ning on tõenäoline, et Putin hakkab Euroopa liidritega Ukraina teemal suhtlema hoopis teises toonis.

Flirdivad teisedki. Kahjuks pole Ansip ainus Eesti tipp-poliitik, kellele meeldib flirtida autoritaarsete riigijuhtidega. Oleme Äripäeva veergudel kajastanud ka näiteks president Toomas Hendrik Ilvese kohtumisi Aserbaidžaani presidendi Ilham Alijeviga, mille üks eesmärk oli päästa Aserbaidžaani suurt raha jahtima läinud Eesti ärimeeste miljonid.

Võib küll väita, et riigijuhid peavadki käima mööda maailma ja seisma Eesti ettevõtjate huvide eest, sõltumata sellest, millistele avantüüridele need ettevõtjad lähevad. Kui kuskil tekib probleem, siis peab Eesti poliitik või riigiametnik panema õla alla ja aitama seda lahendada. Riigijuhtide abi on eriti oluline just autoritaarsetes riikides, kus ka ärikonfliktide lahendamisel on tähtis otsesuhtlus valitsejatega. Tavaliselt on seal poliitiline ja majandusvõim sama seltskonna käes.

Kui president või peaminister kohtub oma kolleegiga ning ootab temalt mingit vastutulekut meie ettevõtjatele, siis on mõnd teemat tark mitte torkida. Ukraina presidendi Janukovõtšiga kohtudes polnud mõistlik Ansipil hakata rääkima Ukraina kallutatud kohtusüsteemist ning riigis vohavast korruptsioonist. Ilvesel polnud president Alijeviga kohtumisel mõistlik võtta jutuks inimõigusi või ajakirjandusvabadust.

Öeldakse, et poliitika on kompromisside kunst. See aga ei tähenda, et poliitik peaks käituma kameeleoni kombel. Meie riigijuhid võiksid Eestit esindades, sh Eesti ettevõtjate ärihuve kaitstes või sportlasi toetades, olla senisest ettevaatlikumad, et suures abistamistuhinas ei tallataks jalge alla neid väärtusi, millest me ise okupatsiooni ajal Soome televisiooni vaadates või raadiot Vaba Euroopa kuulates unistasime.

Ma ei eelda, et meie riigijuhid hakkaksid vältima kõigi riikide külastamist, kus on probleeme demokraatia ja inimõigustega. Kuid Eesti riigijuhtidel peaksid olema inimõiguste ja demokraatia suhtes senisest märksa kindlamad seisukohad, mis ei muutu vastavalt konjunktuurile ja tujule. Iga vile peale ei tasuks saba liputades kohale joosta, olgu selleks vilistajaks siis mõni isevalitseja või probleemide küüsi sattunud ärimees.