Ukraina kriis – kas ostuvõimalus?

Teisipäeval andis Venemaa president Vladimir Putin Vene vägedele korralduse pöörduda tagasi baasidesse, sest õppused on läbi. Samas ei ole veel selge, kas see käib ka nende vene keelt rääkivate relvastatud, kuid eraldusmärkideta Krimmi kogunenud inimeste kohta, kes kasutavad Vene numbrimärkidega veokeid ja on hõivanud poolsaarel võtmetähtsusega positsioonid.

Sellega oleks ehk justkui pingeid maha keeratud. Aktsiaturud alustasid teisipäeva tõusuga. “Lõpuks on tekkinud ostuvõimalus,” ütles Bloombergile Allianz Global Investorsi investeerimisjuht Andreas Utermann “Tõenäoliselt lahendatakse kriis ühtegi lasku tegemata, mille tagajärjel lõpetab Krimm Venemaa osana ilma sõjata. Olukord stabiliseerub.”

Sentimentaalsusele pole kohta. Enne uudist Vene vägede baasidesse tõmbumise kohta tuli ühest analüüsimajast huvitav nägemus selle kohta, millised oleksid variandid, kui Putin ei tõmbaks Vene vägesid tagasi, ja kuidas peaksid sellesse suhtuma investorid.

“Finantsturud ei saa endale lubada sentimentaalsust,” kirjutas analüüsimaja Gavekal üks asutajatest Anatole Kaletsky. “Me peame meeles pidama aega, mil kuulus pankur Nathan Rothschild ütles, et osta, kui kahurid kõmisevad.”

Kaletsky sõnul oli nädalavahetuse Ukraina sündmuste järel aset leidnud aktsiate müümine üsna mõistlik, sest Venemaa Krimmi annekteerimine oli külma sõja ajastu järgne kõige ohtlikum geopoliitiline sündmus, mille vastu saab ehk ainult Kuuba raketikriis. Sellele võiks tema hinnangul olla kaks lahendust, millest mõlemad oleksid pikaajaliselt Euroopale hävitavad.

“Esimene variant on, et Venemaa saavutab kiiresti võimu ja joonistab ümber piirid ja kehtestab vetojõu naaberriikide üle. Teine variant on, et Lääne toetusega Ukraina valitsus võitleb vastu ja pindalalt Euroopa suuruselt teine riik satub Jugoslaavia lagunemise stiilis kodusõtta, mis tõmbab lõpuks endaga kaasa ka Poola, NATO ja USA,” kirjeldas ta.

Soovmõtlemise asemel tuleb tunnistada reaalsust. Rahanduses ja geopoliitikas peab kogemus alati ületama lootusi ja realism soovmõtlemist, nentis Kaletsky. “Venemaa sissetung Ukrainasse on kohutav. Eriti ohtlikuks teeb vastasseisu see, et USA ja Euroopa Liidu poliitika näib olevat täielikult motiveeritud vaid soovmõtlemisest ja lootustest,” lisas ta. Lootusest, et Vladimir ­Putin “mõistab” Vene majandushuve või vähemalt taandub nendele ja oligarhidest sõprade isiklikule varale kehtestatavate USA ja ELi sanktsioonide hirmu ees.

Kaletsky sõnul on Putini tegevus justkui reaalpoliitika õpikunäide. Putin lõi olukorra, kus Lääne ainus alternatiiv seista vastu Krimmi ülevõtmisele on täies ulatuses sõttaminek. “Ja kuna

NATO sõjaline rünnak Vene vägede vastu on veel ebamugavam kui Putini taandumine, paistab, et Venemaa on esimese raundi võitnud,” nentis ta. “Ainus küsimus on, kas Ukraina valitsus aktsepteerib Krimmi kaotust vaikselt või püüab astuda Ukraina venekeelse elanikkonna vastu, pakkudes Putinile õigustust sissetungiks, mis võib kasvada täieulatuslikuks kodusõjaks.”

Kaletsky sõnul on see võtmeküsimus, millele peab investor vastama, kui kaalub, kas Ukraina kriis on loonud Rothschildi stiilis ostuvõimaluse või müügivõimaluse, enne kui riskivaradest väljumisega liiga hiljaks jäädakse. Ta soovitab olla praegu kõrvaltvaataja rollis, et näha, kas asi kaldub konflikti süvenemise või rahu poole.

Vastasseisud investoritele kasulikud. Kaletsky meenutab, et ajaloos on äärmuslike geopoliitiliste vastasseisude ajal investoritel üsna hästi läinud, kui nad viitsisid vaadata ja oodata, kuidas konfliktid arenevad, enne kui portfellis riski juurde võtta. 1962. aasta Kuuba raketikriisi ajal langes USA S&P 500 indeks 6,5%, alates 16. oktoobrist, kui kriis algas, kuni 23. oktoobrini, mis oli kriisi kõige hullem päev, kui USA president Kennedy esitas Nikita Hruštšovile tuumarelva ultimaatumi. Turud rahunesid seepeale, kuid ei hakanud taastuma enne nelja päeva, kui oli selge, et Hruštšov taandub. Sellele järgnes kuue kuu jooksul aktsiaturu 30% tõus. Ka 1991. aasta Pärsia lahe sõjas hakkasid aktsiad alles siis tõusma, kui algas Bagdadi pommitamine ja USA kiire võit näis kindel. Seejärel tõusid USA aktsiad suvel 25%. Need investorid, kes ostsid, kui relvad hakkasid kõnelema, teenisid hästi.

Kaletsky sõnul ei kaotanud ka need midagi, kes ootasid kuus kuud pärast seda, kui Saddam Hussein oli 1990. aasta augustis Kuveiti tunginud. Vene vägede Krimmi tungimist on võrreldud veelgi hullema stsenaariumiga – Saksamaa Sudeedimaa hõivamisega 1938. aastal. Siis kogesid investorid kuu aega kestnud 24% tõusu, alates 29. septembrist 1938, kui Neville Chamberlain pöördus tagasi Münchenist, kus tehti Saksamaaga sobing, millega deklareeriti “rahu meie eluajaks”.

Mida õppida? Putini Venemaa on agressiivne riik, mis kasutab meelsasti sõjaväge ega hooli rahvusvahelistest kokkulepetest ning on valmis looma olukordi ja neid ära kasutama, et teistele riikidele kallale tungida. Lääneriikide valitsustel pole poliitilist tahet ja valitseb naivism. Prevaleerivad iga riigi erahuvid. Elatakse soovunelmas, et Venemaa on tavaline normaalne riik. Jutud võimalikest majandussanktsioonidest Venemaa vastu tulid investoritele kui välk selgest taevast.

Kui nüüd mõelda, kas osta Venemaa aktsiaid, siis miks peaks neid ostma? Et nende väärtustasemed on madalamad teistest arenevatest turgudest? See ei ole uudis. Kas Venemaad on selle sõjalise avantüüri järel põhjust pidada vähem riskantse käitumisega riigiks? Kas osta Ukraina aktsiaid? Milline on selle turu likviidsus? On seal hästi juhitud ettevõtted? Ukraina on poliitiliselt ebastabiilne majandusliku hävingu veerel olev riik, mis vajab välisabi. Kas on mingisuguseidki reaalseid märke sellest, et Ukraina olukord on maha rahunemas?

Pigem hoiaks eemale nii Venemaa kui ka Ukraina aktsiatest. Riskid ja ebamäärasus on liiga suured.