Kümme ettepanekut tootlikkuse suurendamiseks

1. Eesti ettevõtluse kasvustrateegias on seatud sihiks tõsta 2020. aastaks tootlikkust töötaja kohta 80%ni ELi keskmisest. Riik aitab sellele  kaasa, toetades ELi struktuurivahenditega eelkõige innovatsiooni ja eksporti. Katsume rohkem arvesse võtta Eesti ettevõtete rolli globaalsetes väärtusahelates. Tavapärane kaubandusstatistika seda ei näita, kuna andmeid kogutakse toote lõppväärtuse, mitte konkreetses riigis loodud lisandväärtuse järgi. Selleks, et Eesti ettevõtted saaksid oma tegevusalal liikuda kõrgema lisandväärtusega tegevuste poole, on tähtis suure ekspordivõimekusega ettevõtete arendamine.

2. Väiksema arvu inimestega suurema väärtuse loomine pole mitte ainult ettevõtete probleem. See küsimus peab olema sama teravalt ka avaliku sektori ees. Mõtlen siinkohal avalikku sektorit nii laiemas tähenduses, mis hõlmab ka haridust, sotsiaalhoolekannet ja meditsiini, kui ka kitsamalt riigivalitsemist. Kui küsida, kust võiksid kasvada tahtvad Eesti ettevõtted saada uusi töötajaid pärast 2015. aastat, mil pensionileminejaid on rohkem kui tööturule sisenejaid, siis vastusevariante on laias laastus kolm: robotid, avalik sektor ja võõrtööjõud.

3. Peame tegema ka riiki efektiivsemaks. See on eeldus, mis võimaldab avalikust sektorist üldiselt hea haridusega töötajate ümberpaigutumist erasektorisse. Riik teeb oma töös pidevalt ümberkorraldusi, millega väheneb vajadus ametnike järele. Probleem kipub olema, et samas võtab riik endale ülesandeid juurde samas tempos või veelgi kiiremini, mistõttu vajadus ametnike järele ei vähene. Ei aita muu kui konkreetse eesmärgi seadmine. Näiteks võiks järgmise koalitsioonileppe üks konkreetne eesmärk suunata  10–15% avalikest teenistujatest erasektorisse. Seda ei pea tegema ülepeakaela kampaaniaga ja hirmutades. Vastupidi, kui pakkuda võimalusi ümberõppeks ja teha koostööd ettevõtetega, võib see olla ettevõtmine, millest sünnib tuntav kasu.

4. Riigi reformimise all ei pea ma silmas seda, mida tavaliselt räägivad riigikokku pürgivad üksikkandidaadid. Nemad räägivad, kuidas vähendada esimese asjana riigikogu liikmete arvu ja kuluhüvitisi ja suunata vabanev raha, mida kujutatakse ette suurema summana kui see on, millekski muuks. Vastupidi, Eestis võiks püüelda selle poole, et poliitikasse kaasatud inimeste arv kasvaks, sest meil on selleks head eeldused, näiteks ID-kaart ja interneti lai levik. Eesti väiksus võimaldab meil proovida leida ja ehitada kaasaegsemat demokraatiamudelit. Kes teab, ehk on sellest abi läänemaailma demokraatlike väärtuste kriisi ületamisel laiemalt. Kaasaegsem demokraatiamudel oleks praktiline siire majandusse. Paraneks õhkkond, riigi, äri ja haridussüsteemi dialoog.

5. Olen proovinud aidata kaasa sellele, et ettevõtted saaksid vajalikke spetsialiste Eestisse tuua vähema bürokraatiaga. Välismaalaste seaduse I etapi muudatused jõustusid mullu sügisel ning II etapi muudatused tänavu ning need lihtsustasid välistööjõu värbamist. Riik on toetanud ka arendustöötajate kaasamist. Praeguseks on riik katnud välismaise vajaliku spetsialisti värbamisega seotud kulud 80 Eesti ettevõttele, tööjõukujud 50–70% ulatuses. Peame endale aga aru andma, et välismaalaste otsuse juures Eestisse elama ja tööle asuda on oluline roll siinse elukeskkonna atraktiivsusel ning potentsiaalil ühiskonda lõimuda. Meil ei saa olla välismaalastele ühte ja endale teist Eestit. Meil on üks Eesti, ja see peab olema korralik.

6. Eesti väiksuse juures on ka üks inimene suur jõud. Ka suurriikides võib üksikisiku roll olla märkimisväärne, aga Eesti ühiskonna kompaktsuse juures on üheainsa tegusa isiku võimalus midagi ära teha kümneid ja sadu kordi suurem. Sellel on aga ka teine külg. Kui see üksikisik minema peletada, mitte lasta tal tööd teha, võib selguda, et teist sellist meil kohe võtta pole.

Eesti poliitikud on harjunud mõtlema, et kuna riik erastas 1990. aastatel enamiku ettevõtteid ja see oli igati õige samm, pole praeguseni riigi omandusse jäänud äriühingutel suurt majanduslikku tähtsust. Vahepeal majandusministeeriumis töötanud Erkki Raasuke argumenteeris veenvalt, et see pole nii. 2012. aastal oli riigi äriühingute konsolideeritud omakapital ligikaudu 2,7 miljardit eurot ja EBITDA pool miljardit ­eurot. Neis äriühingutes töötas 17 300 inimest, mis on Eesti majanduse mastaapide juures märkimisväärne. Raasuke pakkus riigi äriühingute juhtimise ümberkorraldamiseks välja hästi läbitöötatud kava, mille teostamine annaks riigile kui omanikule aastas 75–100 miljonit eurot lisaväärtust.

Me pole nii rikkad, et võiksime endale lubada seda kava riiulil hoida, isegi kui see peaks tähendama, et mõni riigikogu liige ei saa enam äriühingute nõukogudes kabinetimänge mängida.

7. Globaliseerunud maailmas on mõttekam eksportida tööd, mitte tööjõudu. Seda tuleb rohkem silmas pidada ka Eesti kapitalil. Tuleb laieneda, kasvada, viia tööd sinna, kus seda on odavam teha, aga jätta kallimad töökohad ja kasumi Eestisse.

8. Ajutise väljarände tagasipöördujad on varjatud ressurss. Kui ajutisi väljarändajaid on ­50 000 ja enamjaolt on nad Soomes, siis kohe, kui  kutseoskustega  inimestele osutub võimalikuks maksta praegusest 50% rohkem, tekib kõiki välismaal töötamise kulusid ja tulusid, elumugavust ja perekonnaelu arvesse võttes motivatsioon töötada ikkagi Eestis.

9. Eraldi õiguslikku raami võib vaja minna odavama hooajalise tööjõu defitsiidi ületamiseks. Eks me kõik mäleta Soomes maasikakorjamist.

10. Mida peaksid inimesed õppima ja juurde õppima? IT tähtsus on suuresti teadvustunud ning meie õppesüsteemis arvestatud, kuid samas mitte üle valdkondade – ikka kiputakse seda käsitlema eraldiseisvana. See on osa laiemast teemast – kui fakte ja valdkonnateadmisi on meil erinevate testide põhjal üksjagu, siis praktiliste probleemide lahendamine või õpitu kasutamine erinevate ülesannete lahendamiseks on pigem nõrgapoolne (OECD täiskasvanute teadmiste ­uuring PIAAC). Haridust tuleb eriti selle rakenduslikumas osas, kutsehariduses muuta võimalikult praktiliseks, varakult praktiseerida, õppimisega vaheldumisi töötada.